Kristina Traks: kuidas me olime moodsad ja trendikad… kanu pidades

Kana. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Võtsin kevadel linnuvabrikust maakoju kuus rääbakat 1-eurost kana ning ei osanud arvatagi, et olen selle sammuga kogemata liitunud uue moevooluga - suvekanade pidamisega. Selgus, et taoline kevadel-võtan-kanad-sügise-söön-või-kingin-nad-ära kanade pidamine on viimastel aastatel vägagi levinud.

Kuidas meil siis kanade pidamine läks? Olgu öeldud, et see oli tegelikult nüansirikkam kui mulle oli meelde jäänud lapsepõlvest. Nimelt kuulus minu vanaema majapidamisse alati suur ja toimekas kanakari, kellega lapse silmade läbi polnudki muud vaeva, kui et anna aga teri ja toidujäänuseid ette ning korja aga mune. Ja kukk pidevalt muudkui kires.

Aga algusest. Niisiis sai kanadele ettevalmistatud kena kuut ühes õrrega, õue käimise trepiga, munemiskastiga ning võrgust aedikuga. Selgus aga, et sellises kohas elamine käib puurikanal, kes on harjunud lihtsalt seisma ühe koha peal, kaugelt üle mõistuse. Meie kanad ei osanud oma uude koju jõudes ei siblida ega õieti nokkida, munesid suvaliselt kuhu juhtus ja õrrele magama minemine oli nende jaoks tuumateadus.

Ka kodust sööki vaatasid linnuvabriku söödaga harjunud kanad alguses umbusklikult ning sellega harjumine võttis nii umbes nädal. Süüa said nad mullustest kartulitest keedetud putru, nisuteri, kuivatud munakoori, kõikvõimalikke toidujäätmed ja rohelist. Ja vett, mis peab koguaeg ees olema. Samuti tõin veterinaarapteegist spetsiaalset kanavitamiini, mida iga päev neile toidu sisse segasin.

Suurima õppetunni andis meile tuhkur, kes ühel ööl kanalat külastas ja pooled selle elanikud maha murdis. Õppetund on nimelt selles, et kanakuut peab olema täiesti tihe ja kindel, sest see elukas poeb sõna otseses mõttes seinapraost ka läbi. Ellujäänutest said lemmikloomad, kes sõid peost, said kuni suve lõpuni nautida täielikku vabadust ning ööbida laste mängumajas.

Minu tütred õppisid, et kana on küll nunnu, kuid siiski mitte lemmikloom. Nad tahtsid väga neid alguses süles tassida ja niisama väntsutada. Selgus aga, et kana mitte ei tohi väntsutada, kui pärast üht sellist kõvemat mängimist kana paar järgmist päeva nahkmune munes. Ju sai tema munavalmistamissüsteem muljuda.

Munemise koha pealt oli tegemist täielike munamasinatega. 5-6 muna päevas stabiilselt ning enne tuhkruintsidenti jõudsin juba mõelda, et no mida me küll teeme nii paljude munadega? Mine või turule müüma. Ja kui imestate, et kuidas kana kuketa muneb, siis tõsi jah – munemiseks pole kanakarja kukke vaja. Härrat on vaja alles siis, kui on plaan kanamamslitele järeltulijaid soetada.

Kui me kanad võtsime, siis oli tuttavate põhiline küsimus, et no mida te küll teete nendega sügisel - kas võtate linna kaasa või? Vastus on lihtne - maailmas on olemas päris palju kanaroogi…

Kokkuvõttes ei olnud kanade pidamine eriliselt tülikas, vaid hoopis äärmiselt vahva, eriti lastele. Nemad hoolitsesid meie kanade eest otse kuninglikult ja tuli vaid jälgida, et hoolitsus ei muutuks lindude kiusamiseks. Rahaliselt võttes pole ma kokku arvutanud, kas kanapidamisega teenisime kahjumit või oli see tulus, kuid ega vahet polegi - emotsionaalselt oli see ettevõtmine mõnus. Ja nagu 5-aastased kanade perenaised on juba otsustanud, siis tuleb ka järgmisel aastal seda asja korrata.