Ekspert: kanaemadus kahjustab lapsi

Foto: SCANPIX

Emad ja isad, kes eemaldavad oma lapse elust kõik raskused, muudavad oma lapse närviliseks ja endist sõltuvaks, teatab 30 aastat õpetajana töötanud David McCullough oma raamatus «You Are Not Special».

On lapsevanemaid, kes seisavad närviliselt lapse selga taga, kui too oma koolitükke teeb ja loevad näpuga järge, et kõik oleks järgmiseks koolipäevaks perfektselt ette valmistatud. Nn kanaemadus pole aga ekspert David McCullough’i sõnul sugugi hea, vahendab Daily Mail.

Kanaemaduse all peab õpetaja silmas olukorda, kus ühelt poolt eemaldatakse lapse elust kõik takistused, ent teisalt on talle väga suured akadeemilised ootused ja nõudmised. Selle tulemusena muutub laps närviliseks ja oma vanematest sõltuvaks nartsissistlikuks karjeristiks.

Lisaks hoiatab McCullough lapsevanemaid selle eest, et nad ei muudaks oma lapsi «saavutusmasinateks», kes kardavad eksida.

«Kohe pärast sündi pannakse laps turvatooli kinni. Ta on kaitstud ja ta liigub ainult ühes suunas,» selgitas ta oma arusaama. «Lapsed on kuulekad, nad on loobunud enesekehtestamisest ning ei oska ise oma huvisid arendada.»

Kuna lapsevanemad võistlevad omavahel ka laste kasvatamises, on tekkinud olukord, kus lapsed ei suuda kodust lahkuda ja tööle asuda. Just seda tahaksid aga vanemad McCullough sõnul vältida ning paljudel on ettekujutus, et kui laps ei saa parimasse ülikooli, on ta elu rikutud.

Ameerikas ja Ühendkuningriikides on üha enam neid vanemaid, kes palkavad oma lapsele koduõpetaja, et ta hinded paraneksid. Samuti jagub sääraseid vanemaid, kes teevad kõik kodutööd lapse eest ise ära, isegi keskkoolis.

McCullough selgitusel ei pruugi laps seetõttu enam ülikoolis hakkama saada ja tema õpingud võivad katkeda. Kusjuures laps ise ei saa siis aru, et viga on temas, kuna teda on alati toetatud ja aidatud. Tema jaoks on õpingute katkemises süüdi toetaja, kes ei saa enam on «tööga» hakkama.

Oma raamatus «You Are Not Special» («Sa ei ole eriline» – toim.) analüüsib kogenud õpetaja tänapäevast «erilisuse kultust», mille tõttu ei julge lapsed olla keskmised. Probleemi lahendusena pakub ta välja, et vanemad peaksid andma lastele rohkem vabadust. «Nii palju kui võimalik, võiks olla ohjad lapse käes,» märkis McCullough. «Las nad järgivad oma huvisid ja kirgi, ilma vanema üleoleva sekkumiseta igal sammul. Mõnikord valivad lapsed midagi sellist, mida ei peaks. Mõnikord nad eksivad. Ja see on normaalne.»