Lugeja kirjutab: tõrjusin ideaalset kaaslast

Foto: SCANPIX

Lugejamängu raames saime kirja naiselt, kes tunnistab, et oli armastusega niivõrd palju haiget saanud, et see muutis teda küüniliseks ning ta hakkas ideaalset kallimat tõrjuma.

Suhted on suurepärane võimalus arenemiseks. Me kõik soovime olla õnnelikud, kuid vahel oleme kaotanud võime ise armastada ning oskuse armastust vastu võtta.

Viimase kümne aasta jooksul on mul olnud paar-kolm pikemaajalist suhet vägagi eri tüüpi meestega, kuid ometi jookseb neist koosolemistest läbi sarnane muster – olen valinud kaaslased, kes mind kas petavad, alandavad või muul viisil haiget teevad. Ja neis suhetes polnud ma kunagi päris mina ise – ühel või teisel põhjusel häbenesin end. Ausalt öeldes muudab see ettevaatlikuks ja isegi küüniliseks. Ja ideaalsest kaaslasest unistamisest loobusin üldse.

Hiljuti kohtusin aga mehega, kellega tekkis hea klapp. Kohe alguses andsin teada, et ma ei otsi suhet ning armastus pole minu jaoks. Noormees nentis fakti, kuid siiski hakkasime päris tihti koos aega veetma. Temaga oli nii hea rääkida! Ma tean, et see kõlab kui klišee, aga ta mõistis mind poolelt sõnalt ning me võisime tunde asjade üle arutada. Ja ma sain teha just selliseid nalju, nagu soovisin, ilma et ta mind kuidagi hukka oleks mõistnud. Ei, parem veel – teda ajasid need naljad isegi naerma. 

Kuid ühel heal päeval sai see idüll läbi, sest ta teatas, et on minusse armumas. Olin löödud, kohe päris tõsiselt. Raske on leida inimest, kellega oleks nii hea suhelda ning kellega koos kaob aeg lihtsalt lenneldes. Ma olin ju öelnud, et ei soovi suhet. Kuid kuna ta käitus edaspidigi viisakalt ning reserveeritult, nõustusin minema koos temaga ühele sünnipäevapeole. Mul oli vaba õhtu ja tahtsingi end edevuse eesmärgil natuke üles lüüa. Ta käitus väga hästi – ostis kaasa mu lemmikveini, tutvustas mind oma semudele minu soovile vastu tulles sõbrana ning andis mulle seltskonnas meeldiva hingamisruumi. Ma sain kõik, mida tahtsin. Ja mida tegin mina – ajasin juttu kõikidega peale tema, nokkisin avalikult ta kallal ja lahkusin tema jaoks ootamatult hüvasti jätmata. Punkt i-le oli ka üleolev sõnum, mille talle kodust saatsin. Käitusin nagu tõeline nõid. Ei, kasutagem õigeid nimesid – nagu tõeline siga. 

Taipasin järgmisel päeval, kui alatu ja vastik olin olnud ning kuidas talle haiget tegin. Temale nii mehena kui ka sõbrana. Mul on häbi oma käitumise pärast. Vabandasin, kuid mõistsin, et tal on täiesti õigus olla minus pettunud. 

Hakkasin otsima oma käitumisele põhjendust. Kas ta tõesti jätab mind mehena täiesti ükskõikseks? Või on põhjus kuskil mujal? Analüüsisin olukorda päris põhjalikult ning mõistsin, et  olen kogu aeg enda kõrvale valinud inimesi, kes mind võimalikult õnnetuks teeksid. Mulle on juurdunud pähe kontseptsioon, et armastus peab olema kannatus. Kõik see on juhtunud muidugi põhjusel, et ma ei ole end ise armastanud ega uskunud seda, et väärin armastust. Võõras tunne minu jaoks. Seepärast ma tundsingi end «koduselt» just masohhistliku varjundiga suhetes. Ma ei osanudki midagi teha mehega, kes käitub minuga hästi. Kui keegi sooviski mind kätel kanda, siis panin talle piltlikult öeldes jala taha. Aja jooksul olin alateadlikult võtnud vastu otsuse olla külm ja kalk kõiges, mis puutub armastusse. Pole just kõige oivalisemad iseloomujooned ühe noore naise pagasis.

Mul on hea meel, et ma tänu sellele nooremehele oma tõelise probleemi tuumani jõudsin. Tunnen, et läbi enese aktsepteerimise on mingi koorem õlgadelt langenud. Soovin praegu vaid seda, et see noormees suudaks mulle andeks anda ja näha minus veel inimest, kellesse ta armus. Nüüd olen valmis tema armastust vastu võtma ja talle vastama, sest tunnen südames, et tema ongi minu jaoks see kõige ideaalsem kaaslane.