Emotsionaalsel intelligentsusel on ka pahupool

Foto: SCANPIX

1990. aastal sõnastasid psühholoogid Peter Salovey ja John Mayer oma põhjapanevas artiklis emotsionaalse intelligentsuse (EQ) olemuse. Nende definitsiooni järgi on see üks sotsiaalse intelligentsuse osa, mis tähendab võimet jälgida enda ja teiste tundeid, oskust tundeid omavahel eristada ja selle info põhjal oma mõtteid ja tegusid suunata. Selle idee muutsid populaarsemaks Daniel Golemani väga edukad raamatud samal teemal.

Pole kahtlustki, et emotsionaalne intelligentsus on eluedukuse seisukohalt hädavajalik, kirjutab Psychology Today. Ühes intervjuus tõi doktor Goleman eeskujuks keskkooli kokkutulekul kõige edukamaks nimetatud mehe, kes polnud kooli ajal sugugi kõige targem või töökam, aga ta oli kõige toredam ja lahkem poiss, kes sai kõigiga läbi. Ehk oled seda fenomeni märganud ka tööl: ametikõrgendusi ja palgatõuse ei saa alati kõige tublimad töötajad vaid pigem need, kel on head sotsiaalsed ja poliitilised oskused.

Seda lihtsat tõde kinnitavad ka teadustööd. Üks teist oli 40-aastane uuring, mis põhines 450 poisi elul. Sellega leiti, et IQ-l on edukusega vähe pistmist. Kõige olulisemaks osutusid hoopis oskus stressiga toime tulla, oskus oma tundeid kontrollida ja teistega hästi läbi saada. Teises uuringus jälgiti 40 aasta jooksul 80 teadlast ja leiti, et tööalase edu ja prestiiži seisukohast on emotsionaalsed oskused neli korda olulisemad kui IQ. 2011. aastal viidi 2600 personalijuhi seas läbi uuring, millest selgus, et 71 protsenti neist peab värbamisel EQ-d olulisemaks kui IQ-d.

Kui emotsionaalsest intelligentsusest on kasu

Kui EQ toimib nii, nagu seda pidas silmas Goleman, on see väga ilus. Inimesed kasutavad oma emotsionaalset intelligentsust, et suhteid luua. Nad on enda ja teiste tunnetest teadlikud ning kasutavad seda teadmist sotsiaalsete eesmärkide täitmiseks – olukord, millest peaksid võitma kõik.

Rahvusvaheliselt tuntud suhtenõustaja doktor Jeffrey Bernstein on öelnud, et emotsionaalse intelligentsuse põhjal saab järeldada, kui hästi laps eakaaslastega läbi saab, kuidas ta kodustega suhtleb, milliseks kujuneb tema maailmavaade ja kui palju ta koolis oma akadeemilist potentsiaali täidab. Bernstein iseloomustab emotsionaalset intelligentsust viie omadusega:

1. Teadlikkus enese suhtes – oma tunnete mõistmine ja märkamine, nende eristamine.
2. Oma tuju juhtimine – kontroll tunnete üle, asjakohane reaktsioon õigetes olukordades.
3. Enese motiveerimine – oskus end kokku võtta ja eesmärgi poole püüelda ebakindlusest, loidusest ja impulsiivsusest hoolimata.
4. Empaatia - teiste tunnete tunnistamine verbaalsete ja mitteverbaalsete märkide põhjal.
5. Suhetega hakkama saamine – inimestevaheliste suhete juhtimine, konfliktide lahendamise oskus, läbirääkimisoskus.

Neid inimesi, kel on sellised oskused, tahetakse enda ligi ja oma töökohta. Peale selle, et nad mõistavad su soove ja hirme, nad ka austavad neid ja aitavad sul oma eesmärke saavutada.

Kuna EQ on hädavajalik nii isiklikes suhetes, koolis kui tööl, on nende oskuste arendamine kõigile vajalik. Nagu toonitab lastepsühholoog Tali Shenfield, areneb laste EQ välja suhtluses oma vanematega. Mõnes peres peetakse tundeid aga häbiväärseks ja ohtlikuks ning usutakse, et neid peab varjama. Sellises keskkonnas on väga raske endagi tundeid mõistma õppida, rääkimata siis sellest, kuidas teiste tunnetele efektiivselt vastata.

Lapsevanemad peaks oma laste tunnetega arvestama, olema kaastundlikud ja julgustama lapsi oma tunnetest rääkima. See õpetab neile, et tunded on olulised ja väärivad tähelepanu. See vähendab ka laste süütunnet, kui nad kogevad «halbu tundeid» - viha, kadedust jms. Nii mõistavad nad teiste kogemustele toetudes, et kirju tundemaailm on normaalne. Selle lihtsa tõe mõistmine aitab lastel teistega libedamalt suhelda.

EQ pahupool

Probleem seisneb selles, et EQ on «moraalselt neutraalne». Selle abil võib teisi aidata ja kaitsta, aga seda saab kasutada ka enda upitamiseks teiste arvelt. Ekstreemsel juhul võib EQ tähendada tõelist machiavellinismi, mis on teiste manipuleerimise sotsiaalne kunst, et oma isekaid soove täita. Sellisel juhul on kõrvalseisvad isikud pelgalt vahendid, mille abil oma tahtmist saada, isegi kui see tähendab teistele suurt kahju.

Ka EQ inetut poolt on teaduslike uuringutega tõestatud. Näiteks anti ühes väiksemas uuringutetsüklis tudengitele lahendamiseks hüpoteetiline probleem: kuidas nad jääksid ellu pärast lennuõnnetust eraldatud kohas, kus neil pole muud kui nöör, tikud ja tassike vett. Igas grupis tõusis esile üks või kaks inimest, kes hakkasid grupis domineerima, suunates arutelu endale kasulikul viisil ja toonitades mõnd lahendust rohkem kui teisi. Huvitaval kombel selgus, et need samad inimesed olid ka väga osavad petturid. See tehti selgeks katsega, kus paluti osalistel rüübata eriti vastikut jooki ja väita teistele, et see on hea. Need samad domineerivad isikud tundusid teistele kõige usutavamad. Väga raske oli aru saada, millal nad valetavad. Nimetatud testi korrati ka eelkooliealiste lastega ja tulemused jäid samaks – jällegi said pettusega kõige paremini hakkama domineerivad lapsed.

Ühes teises uuringus mängisid noored mängu, kus üldine heaolu oli vastuolus nende endi huvidega. Osalised võisid võtta ühisest lotopiletite anumast kuni kümme piletit. Mida rohkem pileteid nad võtsid, seda suurem oli nende võiduvõimalus. Konks seisnes selles, et kui kõik oleks võtnud maksimumi lubatud piletite arvu, ei oleks enam midagi anumasse alles jäänud ja loterii ei oleks saanudki toimuda. Varasemate katsete käigus võtsid inimesed keskmiselt vähem kui neli piletit ning jätsid ülejäänu alles. Tulemused näitasid, et need, kes varasemate testide käigus oli saanud kõrgeid EQ punkte, võtsid võrreldes teistega endale oluliselt vähem pileteid, aga seda ainult siis, kui testi käigus oli ka välja tulnud, et neil on kõrged moraalsed väärtused.

Sellised tulemused ei piirdu vaid teadustöödega ja leiavad kinnitust ka igapäevaelus. Sama uuringu teises osas paluti ülikoolitöötajatel teha esiteks EQ test ning seejärel teine test, kus mõõdeti nende machiavellilikke kalduvusi. Pärast seda täitsid nad küsimustikke, mille eesmärgiks oli välja selgitada, kui sageli nad teatud vaenulikke käitumismustreid harrastasid. Näiteks pidid nad vastama küsimusele, kas ja kui tihti on nad avalikult tööl kedagi häbistanud. Võiks ju eeldada, et inimesed ei taha sellistele küsimustele ausalt vastata, kuid nii see pole. Võrreldes töötajate endi hinnanguid ülemuste antud hinnangutega leiti, et need on tugevas korrelatsioonis. Muidugi kinnitasid eksperimendi läbiviijad, et uuringutulemused on konfidentsiaalsed.

Tulemused olid jahmatavad: need inimesed, kel olid kõrged tulemused nii EQ kui machiavellinismi testides, osutusid riukalikumaks ka inimestevahelistes suhetes. Nad kasutasid oma emotsionaalseid oskusi teiste alandamiseks ja häbistamiseks, et sellest ise kasu saada. Sellest järeldasid uuringu autorid, et pelgalt emotsionaalsest intelligentsusest üksi ei piisa, et inimene oleks lahke ja kaastundlik. EQ võib soodustada ka halba käitumist.

Selleks, et edukas olla, tuleb eelkõige olla edukas sotsiaalselt – see sõltub aga suuresti emotsionaalsest intelligentsusest.