Lugeja küsib: mida teha, kui laps on kergesti ärrituv?

Foto: SCANPIX

«Mida teha 10-aastase lapsega, kes satub täiesti tühiste asjade pärast hüsteeriasse - näiteks, kui vannitoas saab sokk märjaks või kassiliivatera jääb talla alla, rääkimata sellest, kui mõnest õpiku harjutusest aru ei saa? Laps hakkab röökima, nutma ning asju loopima, olen püüdnud vältida pahandamist ja teda kallistanud, mis teda veidi rahustab. Kuna ta on taoline ülemäära ärrituv olnud juba aastaid ja asi pole sugugi paranenud, siis tunnen huvi, mida peaks ette võtma? Äkki aitavad mingid ravimid?» küsib murelik Pealinna lugeja.

Vastab Tallinna Perekeskuse psühholoog Ave Orgulas

Kirjeldatud käitumine viitab lapse ülitundlikkusele. Ülitundlikkus ei teki päevapealt, see avaldub sageli juba beebieas. 10-aastane laps on juba elus üsna palju kogenud ja seeläbi omandanud ka teatava ettenägemis- ning järeldustetegemise võime. Kui laps on ise teadlik asjadest, mis teda häirivad ja mida on võimalik vältida, siis ongi soovitav tal endal käepärast hoida ja õpetada kasutama abivahendeid - näiteks susse märja soki ja kassiliivatera vältimiseks.

Samas on 10-aastane veel ka vastuvõtlik vanemate soovitustele ja kui laps ise ei tule selle peale, kuidas end aidata, siis võib vanem talle teemakohaseid soovitusi jagada. Ülitundlikkus on närvisüsteemi eripära. Lisaks konkreetsetele võtetele olukordadega toimetulekuks peaks laps saama ka ööpäevas piisavalt magada ning puhata. Ööuni võiks olla umbes üheksa tundi. Piisavalt puhanuna on kõigil inimestel frustratsioonitaluvusvõime parem. Puhanuna on lihtsam taluda olukordi, mis ärritavad või vihastavad. Kallistamine annab lapsele tunde, et vaatamata oma eripärale armastatakse teda ikka ning see aitab kindlasti lapse paranemisele kaasa.

Kui aga tundub, et olukordi, milles laps hätta või kimbatusse jääb on rohkem kui võimalusi nende vältimiseks või vahendeid nendega toimetulekuks, võite julgesti pöörduda lastepsühhiaatri poole. Psühhiaater aitab teil teha valiku nii psühhoteraapia, kui ka ravimite osas.