Monika Kuzmina: armastus ei ahista!

Monika Kuzmina Foto: Margus Vilisoo

Monika Kuzmina kirjutab inimestest, kes takerduvad lootusetult teistesse inimestesse, olukordadesse ja hetkedesse. Kas kellegi ahistamine on lubatud, kui väidad või arvad, et armastad teda?

Üks on siin elus selge - me kõik vajame armastust! Soovime olla hoitud ja armastatud. Me ihaldame enda kõrvale inimesi, kes meid hindaks just nendena, kes me oleme. Igatseme leida seda ühte ja õiget, kelle jaoks meie oleme see üks ja õige.

Armumine ei küsi ukse taga, kas ta võib sisse astuda

On vast siililegi selge, et armumine ei koputa viisakalt uksele ega palu luba tuppa astuda. Ta lööb sul lihtsalt hetkega jalad alt. Ta hüppab välja kõige imelikemas kohtades ja paneb meid tegema asju, mille peale poleks enne armumist tulnudki. Seega, armumine on kontrollimatu.

Tõeline side kahe inimese vahel rajaneb lugupidamisel

Kahe inimese vaheline tugev side tekib ajaga. Aja jooksul saab selgeks, kas armumise maavärina tagajärg on tõeline hukatus või jäävad põhiväärtused purustamata ja suuremad pettumused olemata. Kaks inimest saavad tõeliselt üheks lugupidamise igapäevastest katselahingutes. Iga maja vajab korralikku vundamenti ja iga lõke põlemiseks lõkkepuud. Nii on ka kahe inimese suhtega. Selleks, et tekiks usaldus ja armumisest saaks armastus, vajame me kindlust ja pidevaid pisikesi tõestusi, et meie südame poolt väljavalitu meie hingega ei mängiks, mingil viisil ära ei kasutaks ega vigurdaks. Seega, lugupidamine loob armastust.

Armastus on hinge lunastus

Tõeline armastus annab tiivad. Usun, et sellega saavad paljud nõustuda. Kui mõelda kaaslastele, kes meie elus on - peigmehed, pruudid ning lähedased, sõbrad - parimatega neist koos olles oled justkui taevavõlvil. Istud ja kõigutad pilve piiril jalgu ning mured justkui kaovad kaugustesse. Armastades soovid head endale, oma kaaslasele ja kõigile, kes sind ümbritsevad. Olen kohanud mitmeid inimesi, keda pole elus väga palju armastatud. Üks nendest inimestest (mu enda arvates) olin kunagi mina. Elasin üle poole oma elust miskipärast teadmisega, et ega mind ikka keegi päriselt kunagi ei armasta. Polegi enam oluline, mis oli selle arvamuse põhjus. Tähtis on, et ma olen sellest üle saanud ja õppinud ennast esmalt ise armastama. Kõikide teiste armastus on tulnud peale seda. Kuna see on olnud minu elu üks suurimatest õppetundidest, kuidas kõigest hoolimata ennast siiski armastada, olen eluteel kohtunud väga ja kohe väga palju sarnaste kompleksidega ja eksiteele sattunud inimestega. Eks me ikka leiame ennast omasuguste keskelt...

Selleks, et olla õnnelik inimene ning olla armastuseks valmis, ei vaja me teisi inimesi. Tõeline iseenda armastamine toob välja meie parimad omadused. Parimate omadustega kohtleme armastavalt inimesi meie ümber ja olemegi käivitanud armastuse ringi. Meie ümber hakkab tekkima tasahilju rohkem armastust. Andmine ja saamine peavad olema ka armastuses vastastikused. Kindlasti pole kestvalt võimalik kedagi armastada, kui andjaks pooleks on vaid üks pool. Ja kindlasti pole võimalik oma suure armastusega kedagi päästa, kui inimene ennast ise päästa ei soovi. Seega, oma hinge saame me ennast armastades ise lunastada. Selleks, et meie hing taevalaotuses õnnest hõljuks, ei vaja me teiste inimeste heakskiitu, vaid oma sisemise mina omaksvõtmist ja oma parima mina armastamist ning arendamist.

Armastus ei ahista

Teist inimest armastades soovime me talle vaid head. Hetkel kui pähe tekivad negatiivsed, kättemaksu ihaldavad või sajatavad mõtted teise inimese suunas, võite kindel olla, et armastusega pole asjal enam mingit pistmist. Olukorras, kus teie armastatu vajab headust, hellust ja hoolt, olete talle seda koheselt valmis pakkuma. Olukorras, kus teie armastatu vajab rahu ja rõõmu, püüate ka seda talle pakkuda. Hetked, kus sinu armastatu vajab oma aega, püüad talle seda pakkuda. Armastus ei ahista. Armastus ei nõua. Armastus ei alanda.

Inimestel, kelle kinnisidee on teise inimese armastus, on enese armastamisega probleeme. Ei ole võimalik päriselt teist armastada, samal ajal ennast mitte armastades. Inimesed, kes otsivad armastust, headust ja meeldivaid emotsioone teistest inimestest, leiavad varem või hiljem ennast kuristiku äärelt. Mõni ka kukub. Kõik, mida me vajame, on meie enda sees olemas ja kõik, mida me teiste inimestega jagada soovime, peab tulema vabatahtlikult meie enese seest. Ahistaja peab aga sind ja kõike sinuga kaasas käivat ka enda omaks või ainult enda omaks. Hetkel, mil sa enam ennast või osakest endast talle anda ei soovi, ta hullub. Mõni vähem ja mõni rohkem. Kuidas klammerduva või ahistava inimesega käituda? Hoia oma ringi ja hoia taolised inimene teatud kauguses. Võimalusel hoia nad väga kaugel. Pea meeles - armastus ei ahista. Sina kuulud vaid endale. See, kellele ja kui palju sa oma armastust kingid, on vaid sinu otsustada.

Heade inimeste keskel on meil hea ja õiged otsused teevad meid õnnelikuks. Tõeline armastus on tajutav. Vaimult pimedatel inimestel on probleeme enese sisetunde tajumisega. Ära ole pime. Õpi ennast kuulama ja usaldama. See on võimalik. Kui su sisetunne sulle ütleb midagi, siis kuula teda. Kui sa tunned, et inimese teod, kes väidab, et ta sind armastab, sulle liiga teevad, siis su sisetunne ei valeta sulle. Ära suru oma sisetunnet maha. Kuula ennast, vaid sina tead, mis on sinu tõde. Kui inimesed sinu ümber väidavad, et vaata, kuidas sind armastatakse aga sina tunned ennast justkui vaimuvanglast, siis sinu tunne on sinu tunne ja kui ka kogu maailm paistab arvavat teisiti, see ei loe. Loed sina! Sinu ahistamine, alandamine, piiramine ega hingepiinamine pole armastuse taha varjudes lubatud! Ära lase ennast petta. Armastus on püha ja puhas. Inimene, kes armastust ahistades ära kasutab, pole väärt inimene. Ta ei tea armastusest veel midagi ja sina vajad oma ellu sind päriselt armastavaid inimesi.

Teise inimese ahistamine ei ole lubatud ja kõige vähem on lubatud ahistada armastuse sildi all!