/nginx/o/2014/05/27/3066804t1hed34.jpg)
Urve Klandorf (46) räägib Naistelehele Downi sündroomiga lapse kasvatamisest ja sellest saadud kogemustest ning õppetundidest.
Downi sündroomiga lapse ema: olen oma tütrelt väga palju õppinud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Urve 16 aastat tagasi oma Downi sündroomiga tütre Meriti ilmale tõi, oli ühiskond märksa piiratum – erivajadusega laps oli nagu õnnetus. Peale diagnoosi panemist oli naine segaduses ja ta ei teadnud mida teha, kuidas last aidata, kas üldse saab kuidagi aidata. Praeguseks on Urve mõistnud, et selline laps võib olla hoopis suureks õpetajaks ja kogemuseks. Naine on tütrelt õppinud kannatlikkust, aga ka elamise kunsti ja sallivust. «Downi sündroomiga inimesed kiirgavad armastust välja, neis on puhas rõõm,» arvab naine.
Oluline on, et sellise diagnoosi saanud lapse emal oleks ümber tugigrupp, et ta ei langeks depressiooni. Urve sõnul on kõige olulisemad lapse kolm esimest eluaastat – kui juba siis hakata temaga võimalikult vara tegelema, on lapsel edaspidi suuremad võimalused. Erivajadusega last on vaja pidevalt õpetada ja arendada, ka teraapiata kaudu. Erinevatest teraapiatest on Urve meelest tütart kõige rohkem aidanud ratsutamisteraapia. Hobuse seljas on paranenud nii Meriti rüht, uni kui ka enesekindlus.