/nginx/o/2012/10/10/1365686t1h3c72.jpg)
Enda arvates saad tööga hästi hakkama, kuid boss pole selle kohta ühtegi head sõna öelnud. Mis värk on? Äkki mängid staari või oled lihtsalt millestki valesti aru saanud? Uuri lähemalt, kuidas kolleegid sinu tegemisi tegelikult hindavad, kirjutab Cosmopolitan.
Ühel päeval pahvatas mu endine ülemus ilma selge põhjuseta: «Sulle pole võimalik läheneda.» Väga imelik olukord. Läksin kohe arvutisse, et oma emotsioone sõpradega vesteldes ventileerida. Nad kõik reageerisid stiilis «Mida k*radit!» ja «Kui seksistlik!», mis küll parandas tuju, aga ainult osaliselt. Miks boss nii ütles, jäi mulle arusaamatuks...
See oli esimene kord, kui ta kommenteeris seda, milline ma töö juures olen. Kui töötad suures korporatsioonis, on võimalik, et saad 360-kraadise ülevaate, mis tähistab ametlikku detailset tagasisidet nii sinust kõrgemal, madalamal kui ka samal astmel olevatelt inimestelt. Enamik meist sellist iseloomustust ei kuule. Ühe hiljutise uuringu kohaselt ütles ainult 37 protsenti töötajatest, et nad on viimase kuue kuu jooksul kasulikku tagasisidet saanud. Nendest, kelle tööd hinnati, ütlesid pooled, et see ei olnud täpne ega õiglane analüüs nende tegemistest.
Sellest on kahju. Töötaja ei saa muutuda paremaks, kui tal pole ülevaadet sellest, kuidas tal antud hetkel läheb. Ma võtsin vastu radikaalse otsuse: korraldasin endale ise 360-kraadise hindamise. Saatsin e-kirjad kaastöötajatele, ülemustele ja alluvatele, ning palusin nende tagasisidet (nii positiivset kui ka negatiivset). Kõlab üsna lõbusalt, kas pole? Tegelikult oli see hirmus.
Sain teada, et ma eeldan, et inimesed on sama paksu nahaga kui mina (aga nad ei ole). Mõned kommentaarid tõstsid aga mu enesekindlust: ma olen üks parim toimetaja, kes mu alluvatel kunagi on olnud.
Õppisin selle «testi» käigus väga palju mitte ainult oma maine, vaid ka konstruktiivse kriitika saamise (ja andmise) kohta.
Võid teha nii, nagu mina tegin, või proovida midagi mitte nii intensiivset – näiteks kutsu vaid oma ülemus kohvile. Ole varustatud alljärgnevate nippidega.
Ähmastele küsimustele saad ka ähmaseid vastuseid, mis võivad olla küll isiklikud, aga mitte professionaalsed, ütleb Santa Clara ülikooli psühholoogiaprofessor Lucia Gilbert. Küsida tagasisidet, seda täpsustamata, on sama hea, kui vaadata kelnerile otsa ja oodata, et ta su mõtteid loeks. «Inimesed jagavad vaid väga üldist arvamust teistest ja ootavad sellegipoolest, et ülevaate saajate käitumine sellest muutub,» ütleb juhtimis- ja kommunikatsioonitreener Peggy Klaus. Lase neil keskenduda millelegi konkreetsele. Kui esimesed e-kirjad, mida ma vastuseks sain, ujutasid mind üle suvaliste kommentaaridega, küsisin täpsemalt, millised minu tegevused toimetajana on kasulikud ja mida saaksin teha, et ennast kirjutajana parandada.
Tagasisidet küsides ole valmis, et sind kritiseeritakse rohkem kui kiidetakse − inimesed lihtsalt on sellised. Kuid uuri ka seda, mida sa hästi teed – see aitab. Ma valmistasin end ette hoopide saamiseks ja üllatusin sügavalt, et sain ka komplimente. Kui mulle öeldi, et olen hea toimetaja, tahtsin saada veelgi paremaks.
Uuringud näitavad, et naised võtavad kriitikat isiklikumalt kui mehed. Mõtleme näiteks kommentaarile «sa ei ole meeskonnamängija» või «sulle on raske läheneda». Esimene reaktsioon on tagamaid mitte lähemalt uurida (nii nagu mina tegin). Et aga olukorda enda jaoks paremaks muuta, soovitab Klaus küsida: «Mida tähendab sinu jaoks meeskonnamängija?» või: «Mida ma teen, et sa ei pea mind meeskonnamängijaks? Kuidas saaksin end muuta?»
Üks töötaja, kes pidi oma tegevusest mulle raporteerima, ütles, et minule uute ideede tutvustamine on alati väga hirmus, kuna ma tundun ükskõikne. Tema kommentaar läks mulle hinge. Nüüd annan kolleegidele juba ette teada, et kui paistan neile liiga järsk, siis see pole sellepärast, et olen kuri, vaid seetõttu, et olen otsekohene.
Minu kogemus õpetas mulle, et ei ole vaja oodata ametlikku tagasisidet. Küsi seda aastaringselt, eriti pärast suuremate projektide lõpetamist. Kui haarad initsiatiivi, näitab see, et oled huvitatud paremaks saamiseks ja suudad panustada väärtust loovasse suhtlemisse. Nende seas, kellelt ma tagasisidet palusin, oli ka mu ülemus, kes leidis, et mulle on raske läheneda. Ta arvas, et ma võiksin veeta rohkem aega nende inimestega suheldes, kes peavad mulle oma töid edastama. Lisaks küsis ta vastu, kuidas temal ülemusena läheb. Vastasin, et oleksin väga tänulik, kui saaksin aeg-ajalt natuke rohkem tagasisidet.