Sulgesin silmad ja püüdsin endasse süüvida. Enda sees oli pime ja soe. Ümbrus muutus järjest ähmasemaks ja siis hüppas pähe üks kummaline mõte: «Kui joogas on oluline hing ja kohalolek, siis mis tähtsust saab olla ümbrusel? Kas ma tunnen end kuidagi paremini, et siin miljonidollarise vaatega katusel mediteerin?»
Mõtlesin ridamisi kohtadele, mis mul kõige paremini meeles on. Need kõik olid kuidagi erilised, üks vägevam kui teine. Samas ei peaks ju ümbrusel üldsegi tähtsust olema, kui vaatame enda sisse? Kas ma olen tühine, et tahan kauni vaatega kohas joogatada?
See mõte häiris ega tahtnud kusagile kaduda. Tõi hoopis «sõbrad» kaasa ja püüdis hoolega mu keskendumist rikkuda. Pähe kargas lõpuks nii palju mõtteid, et targem oli need hoiule panna.
Õnneks sai meditatsioon läbi ja istusime hommikueinet võtma. Nüüd oli justkui luba end heas kohas hästi tunda. Rääkisin õpetajale oma kimbatusest. Ta naeris ja ütles, et see peabki nii olema, et ilusas kohas end hästi tunneme. Et see, mis on meie ümber, omab samamoodi tähtsust kui see, mis on meie sees. Jooga ei ole enesepiitsutamine kuskil pimedas keldris, see on hinge ja keha pühitsemine. Väline annab juurde, teeb meid erksamaks ja õpetab, et kõik on oluline. See ei ole ego allasurumine, kui ilusa ees silmad kinni paneme. Nautida tuleb kaunist ümbrust, mõnusaid aksessuaare ja ennast poputada lasta! Tõsi, seda kõike alles pärast korralikku füüsilist ja vaimset pingutamist. Et tasakaal oleks.