/nginx/o/2013/10/28/2582686t1h0a6c.jpg)
Koolitaja Kaido Pajumaa kirjutab portaalis Sisekosmos sellest, et inimesed võiksid vähem mõelda ja elule ootusi seada ja rohkem olla ning elada.
Kaido Pajumaa: mõtlemise asemel võiks hoopis kogeda ja olla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ootasin kogu elu, et midagi läheks paremaks - paremat karjääri, rohkem raha, ilusamat kodu, ägedamat elukaaslast, rohkem populaarsust jne. Ühel hetkel tundsin, kuidas ma väsisin sellest ära. Ma tundsin, et ma ei jõua enam oodata mitte midagi. Lõpetasin ootamise, ka kõige väiksemal tasandil, mis päädis sellega, et minu elu mõte hakkas ära kaduma. Miks ma seda kõike teen, mida ma teen?
Just niimoodi jõudsin ma uue mõtteni oma elus, ehk kõige oluliseima mõtteni seni - ma tundsin empiiriliselt, et me ei pea ootama mitte midagi ning mitte ühelgi asjal ei olegi mõtet, tähendust, kui me seda ise oma peas ei anna. Muidugi on alati hea, kui elul ja tegemistel on mõte, aga see ei ole hädavajalik. Pealegi märkasin, et sageli võivad asja «mõte» või tähendus meile hoopiski meelhärmi põhjustada, sest asjad ei kipu alati minema nii, nagu oleme planeerinud.
Elu ilma tähendusteta
Mis on elu ilma tähendusteta? See on elu ilma tähendusteta - elu ise. Kõik tähendused - head või halvad - anname oma peas ise. Need on justkui sisemised kaitsemehhanismid, mis annavad meile lootust ja usku, et asjadel on mõte, suund ja vajalikkus. Aga kas ikka on? Mis oleks, kui kõikidele asjadele enam tähendust ei annaks ja lihtsalt oleks ning lubaks asjadel olla. Kuidas seda teha?
Üheks viisiks seda teha on sumbuda tegevustesse, mitte teha midagi millegi pärast. Kui kirjutan seda lugu, siis ei tee seda mingil kindlal põhjusel, vaid lihtsalt tekkis mõte, millele järgnes tunne, et soovin sellest kirjutada. Nüüd siis kirjutan. Kui teen tööd, siis teen lihtsalt tööd - ei ole mõtet tööd või mida muud iganes teha «sellepärast, et...», vaid lihtsalt teha.
Ma ei tea veel täpselt, kuidas see kõik välja kukub, aga olen viimasel ajal sellist elu praktiseerinud ning see toimib. Hirmud selle ees, et elu laguneb koost, ei vasta tõele. Elu kirjeldamine ja tähenduste andmine toimub meie peas, aga ehk ei peaks me elama liiga palju enda peas, vaid tulema rohkem kogemisse, tunnetamisse, olemisse. Öeldakse, et naiste jaoks on see lihtsam kui meeste jaoks, sest mehed on analüütilisemad ja pragmaatilisemad. Ehk on tõesti, aga samas naiste mõistus keedab mõttetuid mõtteid samamoodi nagu meeste oma. Seetõttu toimib «mitte millegi ootamise» ja «tähendustest vabanemise» lähenemine mõlemale.
Mida esimesena / järgmisena teha?
Et proovida ootustest vabanemist, oleks hea päriselt korraks kõigest lahti lasta ja tulla mõtlemisest ära kogemisse, olemisse. Meie südame all asub miski rahu allikas, millega on võimalik igal ajahetkel kontakti saada. Seda tasubki proovida - iga kord, kui mõte hakkab liikuma suunas, et mis selle kõige mõte on ja kas asjad on ikka kontrolli all ning lähevad nii nagu soovin, leia kontakt üles oma sisemise rahuga. Vii tähelepanu südame alla ja hinga. Tunne, kuidas kõige sinu esmane kogemus selles maailmas on sinu olemasolu ja sisemine rahu. Isegi, kui mõtted kütavad peas täiega edasi, püsi rahus - lihtsalt ignoreeri mõtteid ja hinga. Tee seda iga kord, kui mõistus kõike liigselt kirjeldada ja paika panna püüab. Leia kontakt iseendaga, sest see on kõige olulisem ja kõige algus.