Kristina Traks: Lõuna-Eestis tasub lastega minna Alaveski loomaparki

Foto: Kristina Traks

Mõniste vallas Võrumaal on tore Alaveski loomapark, kus saab kõiksuguseid elukaid vaadata. Tõsi, kaelkirjakut ja elevanti pole, kuid tavalised Eesti metsaloomad ja ka mõni välismaine liik on täiesti olemas. Ja loomad on enamasti ka tõepoolest nähtavad, mitte nii, et silmitsed kuudi sissekäiku ja tühja puuri teadmisega, et «ta on seal kuskil».

Oleme Alaveskil käinud kolmel-neljal viimasel suvel ja ikka on olnud huvitav, sest pea alati on vaadata mõni uus loom. See on paik, kuhu lastega Lõuna-Eestisse sattudes tasuks kindlasti sisse põigata. Alaveskil ei saa ainult loomi vaikides silmitseda, vaid perenaine või perepoeg käib külalistega kaasas ja räägib iga looma kohta lugu. Et kust ta on saadud ja milline on tema eluviis. Samuti saavad kõik küsimused vastuse.

Paar aastat tagasi vaimustusid mu lapsed Alaveskil siiliperest – siilimamsel ühes väikeste poegadega. Siil on küll tavaline loom, aga kui paljud meist on näinud tervet siiliperekonda? Enamik vast mitte.

Sel aastal on Alaveski tõmbenumbriks kahtlemata kolm karupoega, kelle jahimehed leidsid ema poolt hüljatuna kuskilt Väike-Maarja kandist. Karupojad on nüüd juba kena keskmise koera suurused ja mürgeldavad, mis hirmus. Ei nad karda inimest ja põhimõtteliselt võib neid vaadata mõnekümne sentimeetri kauguselt. Sõrmed soovitab talu perenaine siiski võrkaiast kaugemale võtta, sest mine neid metsamõmmikuid tea.

Karuisa Harri elab oma uhkes järvega aedikus ja tuleb oma talitaja kutsumise peale kaugelt aediku teisest nurgast kohale. Teeb laste ja suurte rõõmuks vigureid ning on kuidagi eriliselt muheda olemisega. Kui Tallinna loomaaias on karude puurid masendavalt väikesed ning parimal juhul võib karu näha tuimalt ja närviliselt mööda puuri ringiratast tuiamas, siis Alaveski karumõmm tundub lausa muretu. Ega ei imesta ka, sest ruumi on tal ju lahedalt ja loodus ümberringi.

Alaveski kolm noort metssiga demonstreerivad meile häälekalt, mismoodi kuuldub «siga-aia-vahel» hääl. Nad nimelt eeldavad, et kui lubavad ennast inimestel vabalt vahtida, siis inimesed toogu nendele saia ka. Meil saia kaasas pole ja kisa on sõna otseses mõttes taevani. Aga vähemasti ei häiri see sugugi noorukest põtra Kustit, kes sigade naabruses karjamaal põõsaste vahel pikutab. Vaid sarved heina vahelt paistavad. Liigutab küll kutsumise peale kõrvu, aga pildistamiseks püsti ajada end parasjagu ei viitsi.

See-eest oravapuuris käib äge sebimine. Ja oravaid on sel aastal palju – vanad loomad ja igasuguses vanuses poegi. Need on leidlapsed. Paar poega näevad juba päris orava moodi välja, kuid kõige pisemad on alles poolenisti karvutud ning uhke koheva saba asemel on neil alles hale sabarootsuke. Oravad nimelt sünnivad karvututena.

Siis vaatame kümne sentimeetri kauguselt tõtt väike-konnakotkaga. Ega talle väga see ei meeldi, kuid hetke kannatab siiski kuidagi välja. Kodukakk seevastu aga demonstreerib oma põlglikkust häälekalt – vaatame ka talle nii lähedalt otsa ja selle peale laseb ta kuulda kummalise vihase plõgina.

Ilveste kasutada on Alaveskil lausa vana palksaun, mille pööningul pidavat perekond elama. Aedik on neil nii looduslähedane, et loomi ennast pole seal õnnestunud mul nähagi. Eks nad peidavad ennast saunapööningul ja omi asju ajavad hoopis öösel.

Lastel nunnumeetri «punasesse» ajamiseks on seal ka terve aedikutäis erinevat värvi küülikuid, kes on koguaega näljased ja vajavad pidevat aia vahelt võilillelehtedega toitmist. Vahva loomapark on lahti aastaringselt, kuid kohale minnes oleks mõistlik ette helistada, et keegi ikka kodus oleks, sest üksi külastajad loomaaedikute vahele uitama ei lasta.