Mida tasuks õppida tantranaistelt?

Foto: Tantrafestival

​Kuigi ma ei olnud tantrast varem suurt midagi kuulnud, võtsin sõbranna kutse minna tantrafestivalile rõõmuga vastu. Sellest tõotas tulla põnev kogemus. Olles ürituse kavaga lähemalt tutvunud ja sõbranna muljeid eelmise aasta sündmustest kuulanud, panin erilise rõhu naiselikkust puudutavatele loengutele, meditatsioonidele, massaažidele ja rituaalidele.

Naistele oli suunatud palju tegevusi, juba esimesel päeval sai kuulata Swami Vivekanda loengut tantristlikust naiselikkusest ning meestele rääkis Amanda Maha, kuidas oma naist ja tema meelt mõista. Teisel päeval sai varuda teadmisi naise orgasmi väest, millest kõneles kaunis Gwendalin Mandroff ning mina otsustasin minna müstilise tantsu praktikale, mida juhtis nooruke Hedi Laigar.

Müstilise tantsu praktika

Õppisin näpunäiteid ja uusi, värskeid mõtteid ja tuletasin meelde vanu unustatud nippe, kuidas olla hea naine, ema ja karjääriinimene, säilitada endas rahu ja usaldada iseennast. Heale energiale tuleb naeratada, et seda juurde tekiks, ning iga valatud pisar teeb ruumi uuele armastusele. Juttu oli erinevatest iseloomutüüpidest ja kuidas head ning vead enda jaoks tööle panna. Sain teada, et tantrast lähtuvalt on elu mäng, mida ei tuleks võtta liialt tõsiselt, vaid targem on reeglid selgeks õppida. Tantranaine suudab nautida elu ja hetke, vajadusel ka mehelikke tegevusi, mitte näägutada olmeprobleemide üle. Kuidas armastada ja leppida iseenda ja teistega enda ümber.

Müstilise tantsu praktika oli mõeldud vaid naistele, meid oli seal umbes kolmkümmend. Rituaal algas lihtsa ringiga, mis on naiselik sümbol, kus ükshaaval igaüks ütles oma nime ja kehaosa, mis talle enda juures meeldib või millega ta rahul ei ole ja mida ta väestada tahab - seejärel kõik teised kordasid ja laususid selle kehaosa kohta kauneid heasoovlikke sõnu, peegeldades nii teineteisele enesekindlust ja saavutades usaldust.

Pärast seda hakkasime spontaanselt tantsima ning lahti riietama, tundes naudingut alastiolekust, ilma igasuguse piinlikkuse ja ebamugavustundeta, õppisime tantsu ja kergeid venitusharjutusi jalgadele, puusadele ja rindkerele. Saime teada, kuidas tantsides endasse energiat koguda ning seda ka teistele jagada, kuidas kasutada naiselikke võlusid ja tunda mõnu oma sensuaalsusest.

Üksteisele sügavalt silma vaadates, näha teisi naisi alastuses, vabana ja haavatavana nii intiimsetes oludes, tekkis üksteisele silma vaadates sügav õestumise tunne. Selles õndsas ja rahulikus õhkkonnas lõime tõelise tantra, nähtava niidist võrgustiku kolmekümne naise vahel, mis sümboliseeris meid siduvaid nähtamatuid liine, mis meie vahel tegelikult koguaeg olemas on. See oli ühteaegu veider, naljakas, vabastav, intiimne, sügav ja ühtesiduv kogemus. Õnnis tunne südames, klomp kurgus ja energia kõhus vibreerimas, astusin vastu järgmistele väljakutsetele, mis sellel päeval mulle pakkuda oli. Too laupäevane õhtu kulmineerus Shaktide ehk edasijõudnud tantranaiste pühitsemise muinasjutulise etendusega. 

Viimane päev

Järgmisel hommikul tundsin, et emotsionaalselt oli mul toss täiesti väljas. Oli vaja leida tegevus või loeng, mis mu lahti lammutatud tükid jälle kokku aitaks korjata. Otsustasin osaleda naiste väestamisel, mida juhtis mulle eelmisest päevast meelde jäänud, väga veetlev Shashi Solluna. Minule ootamatult ei olnudki see eneseülistamine, kiitmine ja ürgne rituaalne tants, vaid hoopis sootuks midagi muud.

Kõik algas rahuliku meditatsiooni ning vaikse keha ja energia liikuma panemisega. Mõtlesin, et lihtsalt lesin ja kuulan seda lummavat häält, kuid otsustasin tegevust jätkata ja kõik sündmused kaasa teha. Istuvast asendist tõusti püsti, tõsteti käed taeva poole ning tõmmati nii energiat endasse. Seejärel hakkas toimuma minu jaoks midagi täiesti uskumatut: pidime hakkama ringi liikuma ja erinevate naistega teineteisele sügavalt ja ausalt silma vaatama, öeldes lihtsaid lauseid nagu «ma olen naine» ja «ma olen haiget saanud naine» ning teineteisele seda tagasi peegeldades, olime varsti kõik pisarais. Täiesti uskumatu, umbes viiskümmend naist nutsid ja naersid segamini, saamata aru, mis nendega toimub. See oli nii kummaline ja hea, kui sinu vastas olev inimene ei keeranud pilku ära su pisaraid nähes, vaid vaatas su rõõmu ja valu, jagades seda ilma hindamata. Seejärel koguneti kolmestesse ringidesse, ning pühitseti teineteise jumalannalikku ilu, silitades, kinnitades ja manades teineteisele jumalannalikke omadusi.

Eneselegi ootamatult tundsin end nendest kolme päeva sündmustest sügavalt puudutatuna, ma ei tea siiani täpselt, mis seal toimus, oli see massipsühhoos või energiate rünnak, aga pärast seda on mu meeled selged ja tunnen ennast kohal olevat rohkem kui kunagi varem.