Kristina Traks: mis juhtub siis, kui lasta lastel asju otsustada?

Foto: Kristina Traks

Juhtusin kuskilt nägema saadet perekonnast, kus valitses totaalne sõjaväekord. Jutt ei käi kindlatest söögi- või magamaminekuaegadest, vaid selles peres kasvasid lapsed täiesti rõõmutult – neil olid ainult kohustused (koolitööd, kodu koristamine jne), mänguasjad aga kapis luku taga ja emotsioonide väljanäitamine rangelt taunitud. Õhkkond oli rõhutud, närviline ja masendav. Perele nõu andnud psühholoog soovitas muuhulgas teha selliseid päevi, kus asju pereringis otsustavad lapsed – et nad õpiksid ja julgeksid otsustada ning võtta ka vastutust.

Sõjaväekorrast on meie peres asi küll kaugel, kuid idee tundus lihtsalt põnev. Tahtsin väga teada, mis juhtub siis kui siis, kui laseksin oma kahel viieaastasel ise valida, mida nad teha tahavad. Huvitav, kas nad hommikusöögiks tahavad kohe šokolaadi, jäätist ja maisipulki? Kas nendega poodi minnes peaksin rahakoti puuga selga võtma ning meie koju tiritakse terve poetäis maiustusi ja mänguasju? Või nõuavad nad päev läbi multikaid ja õhtul passivad südaööni üleval? Igal juhul otsustasin ma kõige sellega riskida ja proovida ühe päeva elu niipidises vormis.

Etteruttavalt ütlen, et see päev oli üliväga vahva ning kõik asjaosalised jäid täiesti rahule. Veelgi enam – selgus, et viieaastased võivad olla täitsa mõistlikud, kui anda neile piisake seda imelist nektarit – otsustamisõigust ja -vabadust.

Hommikul söödi putru nagu ikka. Ise nad küsisid seda. Siis oli vaja linnas poes ära käia. Hanna rõhutas korduvalt, kuidas täna lapsed otsustavad ja küll temal olevat juba välja mõeldud, et mida kõike ta osta tahab. «Jah, emme, ma tean, et need magusad asjad on kahjulikud ja rämps, aga no vahest harva ju võib, onju,» arutles ta. Ta võis. Olin valmis päris hulluks osturalliks…

Poest valis kumbki endale ühe värviraamatu, pakikese komme ja kõrremahla. Ja neoonrohelise küünelaki. Mänguasju ainult vaadati ja nenditi, et teinekord ostame, sest need on kallid ja ega meil väga neid vaja ka pole. Ei mingit tavapärast lunimist ja mangumist iga leti ääres, et  ostame seda, teist ja kolmandat.

Mida lõunaks süüa teha, selle otsustasid samuti lapsed. Ei soovitudki ööbikukeeli, vaid kõigest lihtsat kodust klimbisuppi. Ostetud kommid võeti magustoiduks ja jäeti muist järgmisteks päevadeks ning sõpradele jagamiseks. Ilma mingi sunni või meeldetuletamiseta.

Edasi pidime lustima rohelise küünelakiga ja kõik varbaküüned roheliseks värvima. Olgu öeldud, et see oligi kogu selle päeva «ekstreemseim» temp. Aga rõõmu ja eputamist oli kui palju.

Lõuna ajal magama muidugi ei mindud, aga pole ka hullu – nii suured lapsed ei pea ju iga päev lõunal pikutama.

Edasi mõtles Hanna, et võiks külla minna või kellegi endale külla kutsuda. Õnneks head sõbrad naaberkülast tahtsidki meile külla tulla. Ja ennäe imet – enne külaliste tulekut kraamisid Hanna ja Helena täiesti omaalgatuslikult oma toa ja lähema majaümbruse ära. Tavalistel päevadel ei kuulu koristamine just nende lemmiktegevuste hulka ning sellest üritatakse alati kõrvale hiilida.

Õhtupooliku otsustamised olid need, et kumbki tegi endale ise valmis hamburgeri. Täitsa tervisliku, kapsas vahel ja puha. See maitses hea. Emal paluti veel ka kakaokisselli teha. No ikka sai seda väikest asja.

Kuskil kella kaheksa ajal õhtul tuli veel emmal-kummal mõte, et nüüd on vaja minna ujuma. Jalgratastega siis. See oli tegelikult natuke tülikas, sest mina olin muidugi pakivedaja rollis ning tagasiteel teatas Hanna pisarais, et tema ei jaksa sõita ja üleüldse ta ei tahtnudki jalgrattaga järve äärde minna. Edasi-tagasi on järve äärde vast kolm kilomeetrit.

Ja nüüd kõige olulisem – millal siis õhtul magama mindi? Üllatav, aga kell 21.15 valitses majas juba vaikus. Hambapesu, muinasjutt ja vabatahtlikult voodisse. Lapsed otsustasid, et nad lähevad ikkagi magama ja ei passi poole ööni üleval.

Eksperimendi kokkuvõtteks ütlen vaid seda, et ammu pole olnud nii läbinisti positiivset päeva. Lastel tõusis eneseteadvus tuntavalt ja kraadi võrra olid nad asjalikumaks muutunud. Hanna märkis, et tema on nii õnnelik ja et võiks veel teha «lastepäeva». Kindlasti teeme ka. Proovige ka!