/nginx/o/2014/07/10/3191463t1h40b5.jpg)
Paljude lastevanemate küsimus on, mida teha lastega suvel, kui lastekasvatusasutused uksed kinni panevad. Äkki saadaks lapse laagrisse?
Ajakirjanik
Aive Herja k
äib ühes ära ja kõrvutab seal kogetut oma lapsepõlvega.
Lastelaagri elust ennevanasti ja nüüd
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu lapsepõlves olid maavanaemad veel täitsa olemas. Üks vanaema elas talus, ja ka teisel käisin tihti külas. Pigem tundsin pere pesamunana metsade ja põldude vahel puudust omaealiste seltsist. Ja olin siiralt õnnelik, kui vanemad mind suviti korra kuskile pioneerilaagrisse läkitasid.
/nginx/o/2014/07/10/3191465t1h7f7b.jpg)
Punarättidest ja pioneerimängudest oli minu laagriajaks plats juba puhas, küll aga toimus palju muud põnevat. Pärlseljalt meenub, kuidas tuba oli täis narivooditel nutta löristavaid tüdrukuid, kelle esmane laagrieufooria oli teise päeva õhtuks asendunud karmi arusaamisega, et ema-isa silma alt ärasaamine tähendab ühtlasi ka nendeta hakkamasaamist. Korteriseinte vahelt otse metsiku looduse rüppe pagendatud linnalastele oli see teatud sorti ellujäämislaager, kus vanemateta olemise oskus julmalt proovile pandi.
Minusugusele pärismaalasele olid see aga puhas spaa, kus varahommikuse lehmalüpsi asemel sain lipuheiskeplatsil mõnusalt selga sirutada ning koduse peenramaa söögitaimede ja umbrohu kadakate ja kuuma liiva vastu vahetada. Isegi see, kui kõik laagrikorpused ööhäire ajal maast lahti löödi ja läbi paksude metsade röövitud laagrikasvatajaid otsima kihutati, pakkus puhast rõõmu. Muidugi ma karjusin ja kiljusin – solidaarsusest. Aga need suveöises metsas mändide otsas kõlkuvad laibad ning teele visatud muumiate ja luukerede topised olid lõbus köki-möki võrreldes kahtlaste krabinatega, mida mul kodumetsade vahel koolist koju kõmpides taluda tuli.
Eks seda ema-isa silma alt ära saamise stressirohket vabadust sai muidugi sajal eri moel leevendatud. Hambapastatuube keset ööd üksteise nägudele tühjaks pigistades, möödujatele veepommiga rõdult lagipähe lajatades ja diskoõhtutel endast kõike välja pannes, nii et riietel, kingadel – ja armuhulknurkadesse takerdunud südametel – tükid taga.
Neid laagripagulasi, kel oli vähegi nutti, et saata postiga vanematele südantlõhestav SOS-kiri koos palvega läkitada abipakk – sisuks hambapasta, Kosmose tuubimarmelaad, küpsised, vahvlid, õhupallid, kommid ja muu eluks hädavajalik –, tulid vanemad vaatamagi. Need, kel varud täiendamata jäid, pidid oma defitsiitsed importkleepsud tapva kommiisu katteks laiali jagama.
Pioneerilaagrist linnalaagrisse!
Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, kui nägin suve hakul oma seitsmeaastase tütre Miia silmis eelmisest laagrisuvest süttinud tulukest taas lõkkele löömas, mõtlen, et no mida neil tänapäeva linnalaagritel minu lapsepõlvega võrreldes küll välja käia võiks olla. Ja panen oma lapse lemmiklaagri juhendajad Eveli Apri ja Airi Voitki tõsiasja ette, et võtan sel suvel ka ise nende meisterdamishuviliste Isemoodi Isetegijate kunsti- ja loovuslaagrist osa. Nii vurangi nädal otsa tütrega Tallinnast Viimsisse, et seal koos teiste laagrilistega kolm tundi jutti meisterdada.
Esmaspäeval disainime särke ja riidest poekotte. Möllame šabloonide ja spreivärvidega, lõigume kangaid juppideks ning traageldame need uutes kooslustes särkidele ja kottidele kokku. Satun oma näputööst nii hoogu, et jätkan liblikate kotile traageldamist pärast laagripäeva bussiski.
Teisipäeval kokkame. Väisame nooblit Noa restorani ning vastukaaluks sealsetele ronkmustadele roogadele rullime laagris pärast kirevaid lavaširulle ja vuristame kokku vähemalt tosin eri värvi ja mekki smuutit. Ise teeme, ise kõik ka ära sööme ja joome!
Kolmapäeval saavad meist skulptorid. Vääname vanadest ajalehtedest kamba peale kokku terve loomaaia. Traat luukereks, ajalehed lihaks peale, paberteip kõige peale nahaks, värviga üle ja voilà – tuleb nentida, et pole ammu midagi nii muhedat kokku keeranud kui see kõõrdsilmne lilleline tigu! Isegi laagrikaaslased kiidavad.
Neljapäeval avaneb kergelt jabur pilt – kõik laagrilised istuvad laua taga ja toksivad nõelaga õhulisi villakuhilaid. Tundub, et nii on võimalik villast õhk välja lasta, et niiviisi saadud tihke vilt seepidele selga, kõrvarõngasteks või mingiks muuks viguriks vormida.
Viimasel laagripäeval pühendame oma kolm tundi kellateole. Võõpame vanad vinüülplaadid üle, kleebime numbrid sihverplaadile, kellamehhanism taha ja seinale! Käekellategu on sama kukepea. Lukk väliskülge pidi kokku, liimiga naharibale, kell keskele, trukid otsa ja randmele! Meisterdamise ajal mõtlen kõigile elu jooksul soetatud ajanäitajatele, mis mu uut, oma käega kokku klopsitut hinnas ilmselt kordi ületavad, kuid hinge poolest sellele oi kui palju alla jäävad.
Laagrinädala lõpuks tõden, et ega seda oma lapse linnalaagrit minu omaaegse pioneerilaagriga ikka võrrelda ei anna.
Uus aeg, uued kombed
Sousti, kartulit ega kama seekord ei saanud. Kolme tunniga ei jõudnud õieti isegi kommiisu peale tulla. Ööseks ka ei lastud jääda. Muidu oleks võinud narinaabriga võidu hirmu- ja õudusjuttegi rääkida või mõne unekoti ära pasteerida. Aga kuna ei Miial ega teistelgi linnalaagreid väisavatel lastel ilmselt kodus nagunii ühtegi lehma ega peenramaad ei leidu, pole neil ju ka tarvidust lehmalüpsi ja maasikapeenra harimise eest laagrisse putkata. Pealegi on linnalastel ilmselt sada viiskümmend muud asja, mida suvel teha – trennis käia, perega reisida, pilli harjutada, sõpradega hängida, uusi arvuti- ja telefonimängu rekordeid püstitada jne. Nii et neil, kes saavad mahti poole päeva kaupa nädal aega jutti laagris käia, on juba päris hästi läinud. Kel kuskil veel mõni maavanaema leidub, tuleb ju tallegi seltsiks olemiseks mõni päev näpistada.
Aga linnalaagrisse läheks ma tagasi igal juhul! Miks peaksingi ma rahulduma meditatsiooni, tantra ja mis-kõik-veel turgu vallutavate esoteerikalaagritega, kui ainuüksi õmblemise algtõdede meeldetuletamine osutub selliseks joogaks, et hoia ja keela!
«Laagris on alati tore!»
...skandeerib laagrifänn Jane Cathlyn Meigas (13), kelle iga-aastasesse suveseikluste menüüsse on alati kuulunud vähemalt kaks kuni neli laagritretti – Tallinnast Karepani välja.
Olles väisanud laagreid nii linnas kui ka linnast väljas, kuulub Jane süda just viimastele. Mida kaugemale ja kauemaks vanemate silma alt ära, seda parem! Kahjuks tänapäeval lastelaagrid naljalt üle nädala ei kesta. «Seda on liiga vähe!» kaebab Jane Cathlyn. Nii juhtubki, et kui laagrites mõned nooremad lapsed koduigatsusest vahel nutta tihuvad, poetab Jane pisara hoopis laagrist lahkudes.
Mis on siis nendes linnast väljas laagrites kõige parem? «Seltskond!» hüüatab tüdruk. «Näen huviringikaaslasi ja leian uusi sõpru. Mängime igasuguseid mänge, käime mere ääres, teeme liivalosse. Lihtsalt põnev on!
Ööhäireid ja diskoõhtuid meil pole, aga käime näiteks öösel salaja mere ääres, olgugi et see pole lubatud. Ja laagri viimasel päeval püüame terve öö üleval olla,» tunnistab looduslaagrite fännist tüdruk üles paar laagripattu, «ainus linnaväliste laagrite miinus on sääsed.»
Linnalaagrites on muidugi teistmoodi tore – käiakse batuudikeskuses, kinos ja meelelahutuslikel kultuuriekskursioonidel muuseumidest tele- ja raadiomajani välja. «Aga sealt saadetakse kõik õhtuks koju,» on tüdruk nördinud – kodus saab ju nagunii kogu aeg olla.