Kristina Traks: öö metsas – tasuta suvine ajaveetmisviis lastega

Foto: Kristina Traks

Mõni aeg tagasi kütsid lastevanemate hulgas kirgi peatselt avatava Lottemaa piletihinnad. Paljud pidasid neid liiga kõrgeks ning suurematele peredele ühiskülastust lausa üle jõu käivaks. Kindlasti saab Lottemaast paljude laste lemmikkoht ning loomulikult lähen ka mina oma lastega sinna, kuid seniks pakun välja ühe täiesti tasuta suvise ajaveetmisviisi lastega. 

Nimelt metsas ööbimise. RMK hoolitseb rahva eest väga hästi ning igas Eestimaa nurgas leidub onnikesi, kus on võimalik väga mõnusasti ööbida. Ja see maksab vaid kohaleminemise vaeva. 
Meie maakodu lähedal asub ka üks selline paik. Vaikne ilus Alumati metsajärv, RMK lõkkepaik ühes puude varjualusega, mille pööningul saab ka ööbida. Olen oma 5-aastaste tütardega juba kolmel viimasel suvel veetnud öö seal onnis ning taolisest õhtust-ööst on meie peres saanud pikisilmi oodatud suvesündmus. 

Kui ma Hannale ja Helenale mokaotsast mainin, et võiks minna metsa ööbima, siis järgmisel minutil on neil asjad pakitud ja ülejärgmisel minutil istuvad nad juba sõiduvalmitena autos. Me võtame metsa kaasa madratsid ja voodiriided (sest isegi metsas on tore magada mõnusalt), mõne hea raamatu, noa, tikud, vana Äripäeva tulehakatuseks, panni ja teekannu, leiba lõkkel praadimiseks ja käterätikud. 

Juba onni «sissekolimine» on lastele põnev. Tuleb valmis olla ka selleks, et võib-olla on keegi juba paiga hõivanud ning me peame endale teise ööbimiskoha leidma. Kindlasti peab onni kõigepealt natuke koristama ja siis selgeks vaidlema, kus kellegi magamiskoht on. Edasi tuleb ümbruskonnast mustikaid ja seeni korjata. Järveäärsel paadisillal elavaid sisalikke uurida. Ümbruskonnas kasvavaid taimi määrata. Üritada kala püüda (kätte pole keegi kunagi kedagi saanud). Lõket teha ja lõkkel teed keeta. Teematerjaliks kõlbavad näiteks vaarikavarred või angervaks. Pannil tuleb korjatud seeni ja leiba praadida. Maitseb lausa kuninglikult! Muidugi tuleb pilli mängida ja lorilaule laulda nii et mets kajab. Ja minna magama alles siis, kui on juba nii pime, et raamatut lugeda enam ei näe ning kõiksugused looma- ja muud metsajutud on ära räägitud.  

Sellisel õhtul ei ole vaja internetti, Facebooki, Skype'i ega multikaid. Keegi ei igatse nende järele. Pole vaja ka suhkruvatti, batuute ega mängumaasid. Omavahel veedetus ajast täitsa piisab. Ja olenemata vanusest on mu lapsed alati pärast sellist metsaööd õhanud, et «metsas oli nii tore ööbida, lähme varsti jälle!» 

Mõnusat metsas ööbimist!