Eestis on koduvägivald endiselt levinud, kuid paljud ohvrid ei julge oma murest kellelegi rääkida. Häbi kipub olema kahjuks olema peksasaajal, mitte peksjal.
Kriisikodu psühholoog: Eesti naine kannatab peksu viimase piirini!
2. juuli 2014, 10:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koduvägivallaga seotud küsimustele vastab ajalehes Pealinn Tallinna naiste kriisikodu juhatuse liige Ülle Kalvik.
Kui kaua kannatavad eesti naised vägivalda, enne kui abi otsivad?
«Eesti naised kannatavad tihti viimase piirini, vene naised on avatumad. Meile ei satu ainult noored naised, tulevad ka 50-60-aastased, kes on aastakümneid peksu kannatanud, aga pole tahtnud või julgenud abi otsida. Alles hiljuti oli meil naine, kes oli 33 aastat abielus olnud ja kogu aja mehepoolset vägivalda kannatanud. Kõrgharitud naine, piinlik oli abi otsida. Asi läks nii kaugele, naine sai peksa sellepärast, et ta julges mehele etteheiteid teha, et sellel on kõrvalsuhe.»
Millised on kõige jubedamad juhtumid?
«Näiteks selline lugu: naine põgenes kodust, sest mees peksis ja alandas teda pidevalt. Viimane laps sündis enneaegsena, sest mees klohmis teda ka siis, kui ta rase oli. Kuna naisel polnud stabiilset elukohta, kuhu minna, siis ta pidi lapsed isa juurde jätma, kuigi loomulikult oleks ta parema meelega lapsed enda juures hoidnud.»
«Aga tutvusringkond võttis seisukoha, et naine on süüdi - tema jättis pere. Mees loomulikult kasutas olukorda enda jaoks, käis toetusi taotlemas ja andis mõista, et teda on maha jäetud. Ja kõik aina korrutasid, küll on tubli mees, superisa! Huvitav - kui naise kodust välja peksnud mees kasvatab üksi lapsi, on ta superisa, aga nende emade kohta, kes üksi lapsi kasvatavad, ei ütle keegi superema.»
Kas naistevastast vägivalda on hakatud rohkem taunima ja märkama?
«Naiste pöördumiste arv kriisikodusse näitab väikest kasvu, sest naiste teadlikkus on tõusnud, enam ei häbeneta pöörduda. Kuigi endiselt on ka neid, kes pigem kannatavad, kui midagi ette võtavad. Millegipärast on ikka nii, et häbi on peksasaajal, mitte peksjal.
Õnneks on politseis viimasel paaril aastal suhtumine oluliselt muutunud, enam ei reageerita nii, et see, mis koduseinte vahel toimub, on pere isiklik asi. Ja ka koostöö politseiga on paranenud.»
Kas osa inimesi annab endiselt õiguse peksjale?
«Ühiskonna tasandil pole suhtumine eriliselt paranenud. Ikka veel on palju seda suhtumist, et naine ise viis näägutamisega asja nii kaugele, et mees enesevalitsemise kaotas. Ka kohtutes näeb tihti samasugust reaktsiooni - juhtum lõpetatakse, sest pole leidnud piisavalt põhjendust, kuna arvatakse, et naine manipuleerib.»
«Kui laste hooldusõiguse jagamiseks läheb, siis mehed, kellel on paks rahakott, palkavad endale hea advokaadi. Kohtus viidatakse, et naine on psüühiliselt ebastabiilne ja pole suuteline lapsi kasvatama. No selge see, et naine on emotsionaalne ja nutab, kui teda on aastaid alandatud ja maha tambitud.»
Mis annab meestele sellise võimu naiste üle?
«Mis viga on meestel naisi alandada, kui naised on meestest sõltuvad, kui nende palk on nii väike, et nad üksinda toime ei tule!»
«Kindlasti on naisi, kes mingit sorti koduse vägivalla all kannatavad, tunduvalt rohkem kui neid, kes politseisse pöörduvad või muud abi otsivad. Aga peaksid -, sest kõige rohkem kannatavad lapsed. Tallinna lastehaigla psühhiaater Anne Kleinberg on öelnud, et juba see, kui mees on vägivaldne naise raseduse ajal, rikub lapse bioloogilise materjali kogu eluks. Kusjuures tegemist ei pea olema füüsilise vägivallaga - psüühikat laastavalt mõjub ka vaimne vägivald.»