Miks me vanusele vaatamata armastame noortekirjandust?

Foto: SCANPIX

«Näljamängud», «Divergent», «Valelikud võrgutajad» – mis põhjusel me oleme noortele suunatud ilukirjandusest nii lummatud ka siis, kui meie teismeiga on ammu möödas? Bestselleri «Süü on tähtedel» autor John Green selgitab.

Minu jaoks on raamatu kirjutamine nagu väga pikk versioon mängust «Marco Polo». Istun mitu aastat üksinda oma keldris ja hüüan: «Marco, Marco, Marco, Marco,» kuni lõpuks tuleb raamat välja. Kui veab, kisendavad inimesed vastu: «Polo!» Kirjutades raamatut «Süü on tähtedel», kujutasin alati ette, et need vastajad saavad olema teismelised − lõppude lõpuks on minu raamatud ju mõeldud noortele täiskasvanutele. Kui see raamat aga 2012. aastal poelettidele ilmus, sain oma üllatuseks üha enam tagasisidet hoopis täiskasvanud inimestelt. Nad ütlesid, et lapsed on neile raamatu andnud või et nad lugesid seda raamatuklubis või sõbra soovitusel. Järsku sai mulle selgeks, et suur osa minu lugejaskonnast on täiskasvanud...

Aus lähenemine

Sellest ajast saati olen mõelnud, miks lood teismelistest ka suurtele inimestele niivõrd palju korda lähevad.
Olen viimased 10 aastat noortekirjanduse täiskasvanud kirglik lugeja olnud. Mulle meeldib selle žanri juures irooniavaba ja emotsionaalne ausus. Teismelisena teed mitmeid olulisi asju esimest korda – alates armumisest kuni murtud südame ja kaotusega toimetulekuni. Ühtlasi hakkad endalt küsima eksistentsiaalseid küsimusi: mis on selle kõige mõte? Milline on minu vastutus iseenda ja teiste ees?

Minu lemmikud noortelood lähenevad nendele küsimustele otse ja entusiastlikult. Autor Sarah Dressen kirjutab vapustavaid armastuslugusid, milles seistakse silmitsi ka selliste valusate teemadega nagu ahistamine ning lahutus. Laurie Halse Andersoni romaanid lahkavad mõjusalt söömishäirete ja seksuaalse vägivalla temaatikat. Sarjade, nagu näiteks Veronica Rothi «Divergent» ja Marie Lu «Prodigy», tegevus võib küll toimuda düstoopilises tulevikus, kuid oma sotsiaalse analüüsi poolest on need ausad ja otsekohesed. Tegu pole pelgalt ilusate, vaid ka kasulike lugudega.

Raamat kui lootuskiir

Tõsiasi, et lõpetame keskkooli, ei tähenda veel seda, et me ei vajaks enam lohutust, mida head lood meile pakuvad. Mina otsin siiani vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele. Näiteks proovin aru saada armastuse imelisest kummalisusest. Üritan endiselt käia oma teed, hoolimata kaotustest ja südamevalust. Seega jah, kui ma hakkasin kirjutama romaani kahest vähihaigest noorest, kes armuvad raamatusse ja seejärel teineteisesse, siis tegin seda teismelistele. Samal ajal aga ka endale, sest tahtsin teada, kas armastus on tõesti surmast tugevam, ning selleks, et leida raskel ajal lootust, rõõmu ja huumorit – need soovid ei tunne vanusenumbrit.

Me armastame lugusid teismelistest, sest hoolimata sellest, et noored võivad olla paljude asjade suhtes küünilised, ei ole nad seda armastuse, lootuse ja kõige muu suhtes, mis on tõeliselt oluline – nagu näiteks tulevik. Kuigi ma olen rõõmus, et ei pea enam kunagi olema teismeline, meeldib mulle meeletult neist tegelastest lugeda (ja kirjutada).

Sügaval sisimas on noorte inimeste entusiasm ja uudishimu just see, mida me kõik saame imetleda ning soovime järele teha ka siis, kui oleme ise juba täiskasvanu staatuses.