«Prostituudi töö on absoluutselt ebaemotsionaalne, trofeepruudi ning meesterahva suhe aga palju keerukam. Suurem osa neist on tavaline pruudi ja peigmehe suhe, millele lisandub finantsaspekt,» ütleb ta. Seeking Arrangement näeb palju vaeva, et välistada ainult seksipõhised kuulutused. Wade’i väitel kustutatakse päevas umbes 100 seesugust profiili. «Ausalt öeldes, kui mees otsib lihtsalt seksi ning tahab selle eest maksta, siis on ka lihtsamaid ja odavamaid viise taolise meelelahutuse leidmiseks. Meie kasutajatele ei ole seks kunagi eesmärgiks või eelduseks, kuigi selleni võidakse loomulikult jõuda. Seega ei erine need meesterahvad jõukatest peikadest, kellele meeldib oma pruute hellitada.»
Seeking Arrangement viitab neidudele kui «eesmärgi saavutajaile», seksiotsingutele aga kui «kirgliku printsessi»otsijaile. Meeste vanus varieerub kolmekümnendatest kuuekümnendateni ning nende leheküljed näevad välja nagu tavalised Match.com profiilidki, ainult et neil on ka eraldi rida planeeritavate kulutuste jaoks. Enamasti on seal kirjas «läbiräägitav», kuid mõnikord ka summad – tavaliselt 1000–3000 dollarit. Mõnel profiilil on juures ka teemantmärge, mis tähendab, et nende inimeste rahaline olukord on ametlikult kinnitatud. Tüdrukute profiilidelt leiab ka kulutuste rea. Mõned profiilipildid näevad välja kui wannabe-pornostaaridel (suurte huulte ning kitsasse särgikusse pigistatud rindadega), kuid enamik naisi paistab siiski nagu naabritüdrukud.
«Oled seda väärt, et käia kohtingutel inimestega, kes sind hellitavad, ergutavad ning aitavad – vaimselt, emotsionaalselt ja finantsiliselt,» kirjutab veebileht. Paljud aga väidavad, et see kogemus on ergutavast kaugel. «Ükskord kohtusin mehega, kes tundus internetis normaalne, aga kui baaris kokku saime, oli ta juba purjus ja hakkas mulle väga intensiivselt ja ebameeldivalt külge lööma,» sõnab Kat (24), kes elab praktika kõrvalt ära rikkamate meestega kohtamas käimisest ning osaliselt modellitööst. Ta ütleb, et mitmed mehed, kellega ta on kohtunud, otsivad vaid seksi, aga mitte partnerlust, sest paljud neist on juba suhtes. «Püüan abielumehi vältida,» räägib ta. «Nad ei taha näägutavat ja aeganõudvat dressipükstes naist.» Kat on küll kuulnud õnneliku lõpuga ehk siis monogaamse või isegi abieluni jõudnud suhetest ning mõtleb, kas ka tema puhul oleks see võimalik. «Mu ema teeb alati nalja, et peaksin endale leidma arsti, kes mu eest hoolt kannaks. Mõnes mõttes olengi leidnud,» mõtiskleb ta. Kuid reaalsed võimalused seda teed pidi abikaasat leida on minimaalsed, just nagu ka seesuguse kogemuse vaikselt ja salaja minevikku jätmine. Trofeepruudiks olemine (isegi lühiajaline) võib jätta igavese negatiivse psühholoogilise jälje, räägib Barry. «Trofeepruudid on teinud endast kauba. Prada kott, mida serveeritakse kingitusena, on tegelikult viis hoidmaks naist seksuaalselt saadaval, mitte žest, näitamaks, et sinust hoolitakse kui inimesest,» ütleb ta. «Selline teguviis mõjutab inimese iseseisvust fundamentaalsel emotsionaalsel tasemel eneseteadlikkus hakkab vaikselt kaduma. Isegi kui naisele tundub, et ta on oma valikutes vaba, ei ole tema psüühikale mitte midagi allasuruvamat ja kahjustavamat kui oma elu üles ehitamine mehe rahuldamise eesmärgil.»