Sass Henno: suvepalve nõrgemate kaitseks

Sass Henno Foto: Erakogu.

Veel hetk tagasi tahtsin kirjutada jaanipäevast, võidupühast ja sellest, kui kange rahvas me oleme, aga see plaan muutus, kuna nägin taas midagi, mis avas meie igapäevaelu allhoovuse, kuhu sa tavaliselt ei vaata. Ma kirjutan sellest, kuidas hoida teisi. Just nüüd, enne jaanipäeva pikki pühi, enne suvepuhkuseid ja enne, kui mõni laps emast igaveseks ilma jääb.

Istusin äsja restoranis ja minu kõrvallauas istus kinnipekstud silmaga naine, laual kohtingulilled, ning tema vastas istus kena sarmikas mees, kes tema kätt hoidis. Jah, ma juba tunnen, kuidas keegi hakkab selle loo kommentaarides kirjutama, et kõik mehed ei peksa oma naist, kuidas see võib olla kukkumisest ja kuidas see kõik on üks tänitavate naiste väljamõeldis. Või et äkki on see juba uus mees. Aga kui te oleks näinud, kuidas mees hoidis teda randmest, justkui püüdes käega lõikearme peita, mõtleks te minuga sarnaseid mõtteid. See ei olnud hellus. Vaid midagi muud.   

Otsustasin, et midagi tuleb ette võtta. Helistasin sõbrannale, kes töötab nõustajana naiste tugiliinil. Ta vastab kõnedele lühinumbril 1492, kuhu helistavad tüdrukud, naised, inimesed, keda on koduseinte vahel pidevalt alandatud. Vägistatud. Pekstud. Kägistatud. Tõugatud. Sõimatud. Sageli nende kõige lähedasemate poolt. Rääkisin sellest, kuidas vägivalla ilminguid meie ümber ära tunda ja mida siis teha. Pange see number endale igaks juhuks kirja – 1492. Ameerika avastamise aasta.

Ta rääkis mulle, et selliseid naisi, nagu too tüdruk mu kõrvallauas, on Eestis liiga palju. Tegelikult on siniseks pekstud silmad või murtud luud jäämäe veepealne tipp. Enamik füüsilistest haavadest jääb varjatuks, rääkimata hingehaavadest, mis vahel väänavad kõveraks terve edasise elu. Tavaliselt ei alga naisepeksmine esimesest tülist, alkoholist või ärritusest. See algab suhtest, kus mees helistab kümme korda päevas. Kus sõbrannadega suhtlemine jääb järjest harvemaks. Algab keeldudest ja vabaduse piirangutest, väikestest asjadest. Intensiivsest, vahel liiga intensiivsest tähelepanust.

Sa loed neid ridu ja mõtled, et ka sinu tutvusringkonnas on mõni naine, kes on samuti täna või tulevikus lähisuhte vägivalla ohver. Sa oled kuulnud lugusid meestest, kes oma naist pidevalt peksavad. Sa pole sekkunud, kuna see tundub teise pere siseasjana. Seal on inimene, keda võib-olla varsti enam ei ole.

Sellepärast mul ongi sulle täna palve. Suvi ja puhkused on ees. Sul on aega. Sul on silmad lahti, ja loodan, et vähemalt osa sinu südamest on kasvanud õigele kohale. Ka sind häirib, kui nõrgematele tehakse liiga. Ka sul on vastik mõelda, meedias kuulda ja näha, kuidas vägistajatele mõistetakse vaid tingimisi karistusi.

Sa tegelikult ei ole ükskõikne. Sa suudad ette kujutada, mis tunne on tunda surmahirmu siis, kui koduuks tema järel sulgub. Sa kujutad ette seda tunnet, mis valdab ohvrit, kui lapsed oma tuppa käsutatakse. Kui maja ees on kuulda tuttava auto häält, mis saabudes toob koju kõike muud kui armastust ja hellust.

Me ei saa muuta seda, mis teiste koduseinte vahel toimub. Aga me saame aidata neid, kes selles kodus kannatavad. Me saame õpetada neile selgeks selle sama naiste tugikeskuse telefoninumbri, selle sama Ameerika avastamise aasta, 1492. Me saame neile öelda, et vaatamata täiusliku elu fassaadile tuleb rääkida inimestega, kes oskavad anda nõu. Ja oskavad suunata tugikeskustesse, kes oskavad hoida su saladust ja oskavad juhatada sind sinna, kus algab väljapääsu ahel vägivaldsest suhtest.

Lõpetasin kõne ja tõusin oma laua tagant püsti. Mul oli kiusatus kirjutada see sama 1492 oma kassatšekile ja see kõrvallauale poetada. Aga miski minus ütles, et see on liiga lühinägelik lahendus.

«Lugege laupäeval Postimehe Arterit,» ütlesin tüdrukule kõrvallauas. «Ma kirjutan seal teist.»