«Tead, ma sain puugi! Kas peaksin EMOsse pöörduma? Või on vaja minna perearsti vastuvõtule? On ehk vaja võtta vereproov, teha vaktsiinisüst ja kirjutada välja antibiootikumid?,» närvitsevad inimesed vahest suvisel puugihooajal. See väike putukas on võimeline külvama väga suurt paanikat.
Muidugi on puugid ohtlikud, sest halvimal juhul võib nende käest saada äärmiselt ebameeldiva haiguse. Viimaste teadete järgi on valikus lausa kolm tõbe - puukentsefaliit, puukborrelioos ja anaplasmoos. Esimese vastu saab end vaktsineerida ja viimast on avastatud Euroopast, kuid teadlaste hinnangul pole eriti põhjust arvata, et seda ei võiks levitada ka Eesti puugid.
Tulles tagasi jutu alguse juurde, siis olen alati öelnud, et rahu, ainult rahu - tõenäosus, et puuk ei ole haigusekandja, on väga suur. Tuleb lihtsalt tegelane võimalikult kiiresti eemaldada. Selleks müüakse apteegis isegi spetsiaalseid puugitange, kuid asja ajavad ära mistahes peenikesed pintsetid. Puugi peale pole vaja midagi määrida. Eluka eemaldamiseks on vist küll igaühel oma tehnika. Mina olen kõik puugid kätte saanud nad välja keerates - nii nagu kruvi keerad lahti. Pool kuni üks tiir ja puuk tuleb tükkis täiega välja. Oluline on mitte teda pintsettide või sõrmedega seejuures väga pigistada, sest kui juhtubki olema nakatunud isend, levitab ta siis nakkust. Kui puuk on kehas olnud lühikest aega, siis on suhteliselt väike tõenäosus nakatuda. EMOsse tasub puugiga minna siis, kui teda ise tõesti kätte ei saa.