Pille Minev: parem ikka hädaldada kui üle kontrollida

Pille Minev Foto: SCANPIX

Mai on olnud aastaid rahvusvaheline rinnavähi ennetamise kuu. Selle raames tehti meilgi kampaaniaid ja meediakanalites teavitustööd.

Ükskõikseks see ei jäta. Saad sõbrannadega kokku, võtad teema üles ja kukud hädaldama. No et tahaks ju küll teada, kuidas endal nende terviseasjadega on, aga nagunii on järjekorrad jube pikad ja ainult suure raha eest saaks uuringud vähegi normaalse aja jooksul tehtud. Milleks aga siis üldse peab töölkäijana makse maksma, kui haigekassa kaudu kusagil löögile ei pääse. Niiviisi räägitakse, ja räägin minagi.

Kuid seekord juhtus üks mu sõbrannadest olema selline tarkpea, et tõmbas meie kiunumisele kriipsu peale. Ühel argipäeval oli ta Tallinna kesklinnas tööasju ajanud. Ikka ühelt kohtumiselt teisele ja ühest kontorimajast teise. Mööda treppe üles-alla joostes jäi tema pilk pidama uksel, mille silt viitas selgelt mammograafiauuringutele. Hommikul autoga ummikus istudes oli ta juhtunud kuulama raadioprogrammi, kus sel teemal pikemalt räägiti, ja nii jäi tedagi kummitama mõte, et võiks need protseduurid kindluse mõttes ikka ära teha. Teema peas ja päevakorral sundis tõmbama pidurit, nõnda astuski ta uksest sisse ja uuris asja lähemalt.

Selgus, et rahakotti välgutades oleks ta rinnauuringutele saanud kohe. Üllatuslikult aga soovitati tal rahakotirauad rahule jätta ja tulla tagasi perearsti saatekirjaga. Nooh jaah, tahaks selle peale venitada: võiks nii teha küll, aga milliste reeglite järgi siis endale aega panna saab ja kui mitme kuu pärast üldse löögile võiks pääseda? Teatavasti on paljud vastuvõtud sellised, kuhu aja panemiseks peab helistama iga kuu kindlatel kuupäevadel ja kellaaegadel, mis tegelikkuses tähendab nende jaoks, kel vähem veab, tundidepikkust kinnist tooni telefonis ja lootuse hoidmist järgmisteks katseteks. Uues kliinikus väidetavalt selliste inimnärvi katseteni pole veel jõutud.

Sõbranna seadiski sammud perearsti juurde sooviga saada saatekiri. Väike segadus seal tekkis, kuna arst oli harjunud patsiente (vabandust, tänapäeval peab vist ütlema «kliente») saatma teistesse polikliinikutesse ja haiglatesse. Vastutulelik doktor aga uuris pisut infot ning sõbranna lahkus saatekirjaga kesklinna kliinikusse.

Aja uuringutele sai ta järgmiseks päevaks! Kuna töötaval inimesel kaasneb saatekirjaga ka haigekassa, ei pidanud ta ise sentigi maksma. Kõlab uskumatult, ja mina igaks juhuks ikka veel väga ei uskunud ka.

Minu sõbrannade «klatši- ja kokaklubi» sai uuesti kokku paar nädalat hiljem. Kevadisel ajal koguneme tavapärasest tihedamini, sest kasvav nõges ja nurmenukk lausa sunnivad igaühte oma retseptidega eputama. Ühise söögitegemise käigus me siis kõik maailma hädad ja rõõmud selgeks räägimegi.

Tuli välja, et olen meie seltskonnast kõige laisem ja eelarvamuslikum. Kõik teised olid räägitud teemast saanud inspiratsiooni ja uuringutel juba ära käinud.

Üks meie seast elab Järvamaal ning sellest tulenevalt peame alati arvestama tema tööpäeva pikkusega ja jõudmisega Tallinna. Selgus, et isegi kliinik oli talle vastu tulnud ning oma uksed tema saabumise päeval tunnikese kauem lahti hoidnud. Kõlab uskumatult, jah.

Vahel peab oma hädapasuna ikka käest ära panema. Tuututada on tore, aga veel toredam on teada, et tegelikult ongi nii mõnigi asi ka meie meditsiinisüsteemis hästi.

Mis muud, kui täiesti kampaaniaväliselt oma tervist kontrollima!