/nginx/o/2014/06/02/3082846t1h0a8a.jpg)
Naine24 iluteenuste lugejamängu üleskutse peale saabus kiri naiselt, kel on varrukast võtta kolm lugu untsu läinud depileerimisest ilusalongides.
Lugeja kirjutab: kolm naljakat äpardust ilusalongis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene lugu juhtus aastaid tagasi, kui olin just Tallinnasse kolinud. Soovisin jalakarvu vahaga depileerida lasta ning panin telefoni teel uude salongi aja kirja. Kohale jõudes pidin päris kaua ootama, nii et kui minu aeg kätte jõudis, oli kosmeetikul juba kiire käes. Kärmesti hakkas ta mu jalgu mingi kreemiga katma ja seejärel mässis ühte jalga juba kilesse.
Mina seletasin, et tavaliselt on mul seda ikka vahaga tehtud. Kosmeetik ajas silmad suureks, et sellist asja tema pole kuulnudki. Ja lõpuks selgus, et tema ei eemaldanud mul mitte jalakarvu, vaid tegi hoopis mingit tselluliidiravi! Kuna olin töölt lõunapausil, polnud enam aega ka viga parandada. Lahkusin salongist ja see jalg, mis oli kreemitatud ja kiletatud, õhkas veel terve päeva.
Teinegi lugu on seotud depileerimisega. Nimelt otsustasin esimest korda elus isepruunistavat kreemi proovida. Määrisin ennast üleni sisse, järgmisel päeval pidin minema jalgu vahatama, nii et kujutasin juba ette, kui kena pruun ja sile ma pärast olen.
Kosmeetik depileeris vahaga mu jalakarvu, mille tagajärjel tekkisid mu jalgadele valged laigud. Sain ise kohe aru, et see oli isepruunistav kreem, mis laiguti maha tuli. Kosmeetik vaatas mind päris ehmunult. Selgitasin siis talle ka ja ta ohkas kergendatult. Ta oli juba mõelnud, et mul on mingi nahahaigus. Mina pidin oma rumaluse tõttu lapiliste jalgadega leppima.
Kolmaski juhtum on seotud depileerimisega. Seekord läksin taas mulle võõrasse salongi. Kosmeetik käitus juba alguses üsna ebaprofessionaalselt, vastates vahepeal mobiilile, jättes samal ajal vahariba mu jalale. Peale seda kui ta oli oma peikaga lobisemise lõpetanud, oli selle vahariba eemaldamine juba päris valus.
Kui üks jalg sai valmis, teatas ta aga, et vaha on otsas! Pakkus, et võin ju homme tagasi tulla. Olin maruvihane. Mõelda vaid, mul oleks ju võinud tol õhtul tähtis kohting olla ja kuidas ma oleks siis niimoodi läinud - üks jalg sile, teine karvane! Sellesse salongi ma tagasi ei läinud.
Kõik need lood juhtusid aastaid tagasi. Nüüd pole selliseid prohmakaid ammu ette tulnud.