Miks naised nii väga oma välimuse pärast muretsevad?

Foto: SCANPIX

Kaubamajas ringi jalutades hakkavad silma kõikvõimalikud pildid, mille eesmärgiks on näidata, et sul on praeguste hilpude asemel vaja neid uusi riideid, kingi ja ehteid. Reklaamiloojad teavad väga hästi, kuidas su tähelepanu püüda ja sind veenda, et vajad just neid tooteid, kui tahad olla sama glamuurne ja seksikas kui poolpaljad modellid suurtel reklaamplakatitel.

Selleks, et peensusteni tuunitud piltide pealetungi märgata, pole vaja kodust väljagi minna. Internetireklaamid hüppavad lahti pea igal lehel, mida külastad ja seda sageli just nendel hetkedel, kui oled kõige haavatavam – hilja õhtul, mil oled väsinud ja ehk ka üksi, kirjutab Psychology Today.

Kui tarbijad ei reageeriks nendele ülepaisutatud kampaaniatele, siis kaoksid need ka ära. Ulatuslike kultuuriliste mõjude ja pildipõhise sotsiaalmeedia kombinatsiooni mõjuvallas oleme me aga veelgi tundlikumad selle suhtes, mida teised meist arvavad. Tavalise naise sabas ei käi paparatsod, et näha teda dressides ja ilma meigita. Küll aga võib kes iganes tema tutvusringkonnast teha temast suvalisel hetkel pildi või video, et see tulevastele põlvkondadele vaatamiseks ja tõenäoliselt ka naermiseks internetiavarustesse salvestada.

Kuivõrd tänapäeval on oht igal hetkel pildile jääda, pole ka ime, et naised tahavad iga päev maksimaalselt head välja näha. Kas või selleks, et pääseda naeruvääristamisest. Välimusega seotud kinnisideed võivad painata nii mehi kui naisi, kuid rohkem puudutavad need ikka naisi, sest kultuuritraditsiooni järgi on pikka aega olnud mehed need, kes omale naiste seast parimad kaaslased välja valivad.

Suhetega seotud ilustandardid on aga tänapäeval laienenud paljudesse teistessegi sotsiaalsfääridesse. Täpsema näitena võib tuua korporatiivmaailma, kus kontoris töötavat naist hinnatakse eelkõige ta välimuse järgi. Osaliselt võib siin süüdistada saateid ja filme, miks see nii on kujunenud. Kui näidatakse mõnd väljamõeldud töökohta, olgu selleks siis tehas või riigikogu, on naistöötaja sageli täiuslikkuseni viimistletud meigi, soengu ja riietusega. Ta võib öelda midagi sisukat, aga ta silmad ja juuksed viitavad, et tegelikult tahab ta vaid voodisse hullama hüpata, et karjääriredelil edasi pääseda.

Võib ju öelda, et see on kahjutu ja et inimesed on aegade algusest kehailu ülistanud ja end ehtinud, kuid siis võiks ka rohkem vaeva näha, et seda teha loominguliselt, isikupäraselt. Probleem polegi selles, et inimesed enda välimust viimistlevad, probleem on selles, et mõned teevad seda nii agaralt, et unustavad kõik muu. Paradoksaalselt tunnevad naised end üha ebakindlamalt, mida rohkem nad oma välimusele aega ja vaeva kulutavad. Pöörates oma välimusele liigselt tähelepanu, võib juhtuda, et nii naine ise kui ka teised tema ümber hakkavad pidama teda rumalamaks. Seda eriti siis, kui tähelepanu keskpunktis on eelkõige seksuaalsuse väljendamine välimuse kaudu.

See on õel nõiaring. Mida atraktiivsem naine tundub, seda enam peetakse teda seksuaalobjektiks ja seda halvemini ta end tunneb. Kui naist nähakse kui objekti, muutub ta oma välimuse suhtes veelgi ärevamaks ja hakkab üha rohkem oma tundeid alla suruma. Sellega seoses võivad väheneda isegi tema kognitiivsed võimed. Selle asemel, et rahus keskenduda tööülesannetele, tunnetab naine, et teda hinnatakse ta välimuse järgi, ja ta hakkab veelgi rohkem muretsema, kuidas parem välja paista, kuigi ta peaks oma energia suunama hoopis töö tegemisele. Kõigele sellele lisaks tabab naist muidugi emotsionaalne kurnatus, kui ta üritab kõiki neid mõtteid kõrvale tõrjuda.

Välimusele mõtlemine kulutab vaimuenergiat, mida saaks kasumlikult rakendada töö tegemisele. Sinna pole midagi parata, aga kui pidevalt mõelda sellele, kuidas parem välja näha, hakkavad töötulemused kannatama. See ei puuduta ainult neid naisi, kes töötavad teiste keskel. Ka koduperenaine võib raisata oma väärtuslikku aega välimusega seotud kinnisideedele, kuigi tegelikult on tal palju muud tegemist.

Objektistamine mõjutab naisi veelgi rohkem siis, kui nad saavad vanemaks. Kohustusi tuleb aina juurde ja pinge kasvab. Lisanduvad juuste värvimine, tugevam meik, ilukreemid ja hullematel juhtudel ka ilukirurgia. Mida vanem naine on, seda nähtamatumaks ta teiste jaoks muutub. 2008. aastal Kanadas tehtud uuringust on teada, et noorele naisele pööratakse palju rohkem tähelepanu kui vanemale naisterahvale, seda eriti töökeskkonnas. Et seda vältida, ongi naisel tarvis nii palju oma välimusega tegeleda, enda juukseid värvida, nahka kreemitada ja muudki. Võib ju öelda, et kõik naised nii ei tee ja tõepoolest, numbrid näitavad, et suurem osa naistest oma füüsilise välimuse pärast vananedes nii palju ei muretse, kuid muret peaks põhjustama see, kuidas naised nimetatud uuringus oma tegusid õigustasid. Pea kõik naised, kes selles osalesid, tunnistasid, et peavad oma välimuse võimalikult nooruslikuna hoidma selleks, et neid ühiskonnas väärtustataks. «Peeglike peeglike seina peal» ütleb vanemale naisele, et kui ta tahab end hästi tunda, peab ta vananemisprotsessi kuidagi pidurdama ja noorem välja nägema.

Kogu see vaimne (ja füüsiline) töö, mis naine noorusliku välimuse säilitamiseks teeb, surub ta nurka, kus teda koormab nüüd lisaks teadmine, et kui vanemat naist objektistatakse, siis negatiivselt. Talle tundub, et kui keegi teda vaatabki, siis kriitiliselt. Ebakindlus ainult kasvab.

Kuidas vältida sellesse nõiaringi sattumist? Võid arvata, et nüüd järgneb soovitus olla võimalikult loomulik, leppida oma vigadega ja muud säärast. Mõnele võib see tõesti sobida, olla vabastav ja enesekindlust tõstev. Teisalt aga võid olla selline naine, kes siiralt naudib oma välimuse viimistlemist ja tunneb end siis paremini. Põhisõnum on hoopis see, et teistele meeldimine ei tohiks su elus võimust võtta. Keskendu sellele, mis sind motiveerib; otsusta oma elu üle ise ja keskendu pigem oma tööle kui välimusele. Ilu võib olla vaataja silmis, kuid sisemine ilu on su oma peas.