:format(webp)/nginx/o/2019/01/25/11741895t1hf895.jpg)
Vanades muinasjuttudes saavad peategelased kokku ja on elu lõpuni õnnelikud. Umbes sama näeme me ka populaarsetes romantilistes filmides. Enamasti jääb paarike õnnelikult kokku ja antakse mõista, et nad on sama särasilmselt õnnelikud nii kaua kuni surevad. Sellest kõigest võib jääda mulje, nagu püsisuhtes peakski argipäevad olema vaid lust ja lillepidu.
Päris elus on palju tavalisem järgmine stsenaarium: mees kohtab naist; neil on koos lõbus, aga mees tahab ka teiste naistega edasi suhelda; naine tahab vaid seda meest ja üritab tema tähelepanu hoida; naine võib lõpuks liiga kaua olla mehega, kes pole tema jaoks õige. Juhul, kui mees otsustab, et ta tahab seda naist, näitavad ikkagi mõlema ebakindlus ja hirmud, et «õnnelikult elu lõpuni» filmist reaalsesse ellu ei jõua.
Filmidest ja muinasjuttudest pärinevad ebareaalsed ootused teevad segasemaks mõistmise, millal on tegu armumisega, millal hoopis kirega.
Kirg on füüsiline emotsioon ja reaktsioon kellegi füüsilisele välimusele. See tähendab, et tunned seksuaalset külgetõmmet partneri vastu, kellega soovid ainult seksida. Kirg on enamasti lühiajaline ja seotud kohese naudinguga. Kirelõõmas ollakse vahekorras hetke ajel ja see pakub vaid füüsilist naudingut.
Armumine on intensiivne tunne. See saab alguse seksuaalsest külgetõmbest, kui sulle meeldib partneri välimus. Enamasti saab see alguse väga varakult ja muutub kinnisideeks. Armudes näed partnerit läbi roosade prillide ja sul on oma ettekujutus sellest, kes ta on. Armudes idealiseeritakse partnerit ja ei tunnistata endale täit tõtt selle kohta, kellega päriselt tegu on. Need tunded võivad panna käituma mõistusevastaselt, sest tuginetakse tunnetele, mida peetakse armatsuseks, ja ei anta endale aru, mis on päris.
Kire ja armumise intensiivsus võib panna mõtlema, et see ongi päris armastus. Kui partner jääb külmaks, järgnevad südamevalu ja pettumus. Selle tulemusena võib jääda arusaamine, et armastus on raske, valus ja ebakindel. Reaalsus? Armastus ei ole selline. Kui suur tunne kellegi vastu teeb sulle haiget, on raske ja ebakindel, siis sa ei armasta teda.
Kirg ja armumine on tavaliselt üürikesed tunded, mis armastuseni ei vii. Armastus tähendab, et sul on partneri vastu intensiivsed tunded, kuid sa tunned tema vastu külgetõmmet nii füüsiliselt kui vaimselt.
Armastus on tunne. Enamasti kogevad inimesed armastust läbi tunnete. Kui tegu on tõepoolest armastusega, tunned end hästi nii temaga koos olles kui temast eemal olles. Kuna sa oled kõigest inimene, võib juhtuda, et mõnikord ei tunne sa end kõige paremini ja sa ei tunne end ka tema suhtes kõige paremini. See ei tähenda, et armastus oleks katki. Teinekord tuleb ette tõuse ja mõõnu, see tähendab, et tegu on muutuste ja arenguga.
Armastus nõuab tööd. Suuremalt jaolt kipume me arvama, et armastus tuleb teiselt ja ei saa aru, et tegulikult saab see alguse seestpoolt. Armastus tähendab, et kõigepealt pead armastama iseennast, et sa ei tunneks end puudulikuna ja ei arvaks, et keegi teine peab sind täiendama. Armastuse kvaliteet sõltub otseselt sellest, kui palju sa iseennast hindad ja enda eest hoolitsed. Mida rohkem endast lugu pead, seda suurema tõenäosusega tõmbad enda poole kaaslase, kes peab sust sama palju lugu.
Armastus on olemise viis. Armastust kogetakse hetkes. Kui tajud käesolevat hetke, kaovad kõik negatiivsed tunded ja mõtted, tehes ruumi tänulikkusele, lahkusele ja armastavale energiale. Olles hetkes koos oma partneriga, näed teda värske pilguga ja armastus kestab. Olles teadlikult kohal, saad oma tundeid vabamalt väljendada ja teievahelist sidet tugevdada.
Armastus on valik. Armastust on lihtne valida, kui kõik läheb hästi. Eneseületust ja arengut näitab see, kui valid armastuse siis, kui kerkivad esile hirm ja ebakindlus. Armastus tähendab ka, et sa valid «meie» «minu» asemel. Nõnda teed valikuid, mille juures arvestad nii enda kui partneri heaolu, valides kuldse kesktee. Seda muidugi välja arvatud juhul, kui tegu on vägivaldse suhtega.
Armastus rajaneb tugeval alusel. Selleks, et armastusel oleks kindel põhi, tuleb seda arendada siiralt endaks jäädes. Võta aega, et teisest aru saada, teda hinnata ja tema eripärasid mõista, et saaksid tema kõrvale jääda ka rasketel aegadel. Sellisel juhul saab arusaamatusi lahendada väärikalt ja aupaklikult, lastes partneril jääda iseendaks.