Margit Härma: naised, kes mängivad

Margit Härma Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Seltskonnas ärevatel Ukraina teemadel arutades viskas üks arukas, aga emotsionaalne slaavitar õhku väite, et kui maailma juhiksid naised, siis selliseid sõdu ei olekski. Tuliseid poolt- ja vastuargumente jagus tükis ajaks. Teema võttis lõpuks poolnaljaga kokku kirjut elu elanud vanem mees, kes teatas, et kui naised maailma juhiksid, siis ei teaks keegi, kas on sõda või kehtib rahu, või milliste reeglite järgi seda sõda või rahu peetakse, sest naised mängivad.

Nojah, naistele käib ju jõuga oma tahtmise nõudmine üle jõu. Ja siis nad mängivad. On neid, kes mängivad teadlikult, ja neid, kes ei suuda isegi endale oma mängude motiive tunnistada. Nood viimased suudavad enda lähedal hulluks ajada ka kõige tugevama närvikavaga inimesed. Olen õppinud neid vältima nagu nakkushaigust, neist hoolikalt eemale hoidma. Teadlike mängijate hulgas on neid, kelle sihiks mingi preemia, ja neid, kes mängivad lihtsalt mängu ilu pärast.

Olgu siis eesmärgiks edu, armastus, kättemaks või majanduslik kasu, mäng on alati mitmekülgsem, teravam, paindlikum ja tõhusam relv kui toores jõud. Edu ja armastuse nimel mängitakse kindlameelselt, süstemaatiliselt ja järjepidevalt. Ollakse valmis tooma teatud ohvreid. Ja see viib sihile, aga kas ka õnnelikuks teeb, on juba teine küsimus. Majandusliku kasu nimel mängijate hulgas on nii neid, kes pingutavad enda ja oma järglaste hea elujärje kindlustamise nimel, kui ka lihtlabaseid kelme, kes vanuritelt kortereid välja petavad. Kättemaksuhimu aga vallandab kõige pahelisemaid ja süngemaid mänge, mis hävitavad valimatult kõik osalised, nii algatajad kui ka kaasatõmmatud.

Vahel ei ole mängu preemiaks mitte kasu ega unistuste täitumine, vaid võimalus vältida midagi hirmsat ja valusat. Hirm ebaõiglase kaotuse, vanemate hukkamõistu või vägivaldse kaasa ees on võimas motivaator. Mida suurem hirm, seda ekstreemsemad ja meeleheitlikumad meetodid mängu tuuakse. Mängu muutumist avalikuks sõjaks välditakse aga viimase võimaluseni.

Mäng mängu ilu pärast ei ole ainult meeste privileeg. Leidub ka naisi, kes lihtsalt naudivad  mängu õnnestumise elevust ja sellega kaasnevat võimutunnet. Erinevalt meestest ei kipu naised kihlvedusid sõlmima ega aja muru peal palli taga, vaid mängivad teiste inimeste tunnete ja eluga. Nende hulka kuuluvad «aitajad», kes teiste elu korraldavad, «võrgutajad», kes tunnevad ennast võimsana, kui on suutnud mõne mehe ümber oma sõrme keerata, ja muidugi ka need, kes ei oska elust ilma rammusa intriigita rõõmu tunda. Ja siis veel need, kes mängivad puhtalt igavusest. Tagajärgede käes kannatavad jälle kõik osalised, isegi need, kes ei teadnudki, mis mäng käib, või et midagi üldse toimub. Sellised mängud murravad südameid, rikuvad elusid, külvavad vimma ja usaldamatust, mürgitavad õhu.

Õnneks on veel mängivaid naisi, küll väike vähemus, kes ei mängi ühelgi mainitud põhjusel. Nad mängivad selleks, et õpetada, juhatada, suunata. Nagu targad kooliõpetajadki teevad õppimise just mänguga haaravaks. Nagu näitlejad, kes räägivad näitemängu kaudu lugusid.

Sellised mängivad naised on diplomaadid, kes oskavad oma mõtteid ja nõuandeid esitada eriti isuäratavas garneeringus. Need vaimuvalged ja südamelt targad naised on olnud ja on kaelaks tähtsatele peadele, kes juhivad perekondi ja riike. Just sellised «peakeerajad» on toetanud impeeriumite sündi, dünastiate esilekerkimist ja suuri muutusi ühiskonnas.

Just sellised naised, kelle ametikirjeldus tavaliselt lavalaudadel või tahvli ees seismist ette ei näegi, kasutavad mängu kõigi hüvanguks.

Kahjuks ei aita teadmine, miks naised mängivad, mõista nende mängude reegleid. Igal juhul edu teile nende väljanuputamisel!