Pensionile jäämine pole elu lõpp!

Tegutsemis- tahet täis: Ene Rämmeld ütleb, et mängiks mõnes Eesti teleseriaalis meelsasti mõnda mutti. «Olen ju vaba, võin Eestisse päris mitmeks kuuks tulla, kui vaja!» Foto: Liis Treimann

Pensionile jäämine on paljudele šokk. Nii juhtus ka näitleja Ene Rämmeldiga, kes leidis olukorrast väljapääsu kirjutama hakates.

Juba 33 aastat Prantsusmaal elav, kuid üsna tihti kodumaad väisav Ene Rämmeld (67) ütleb, et teda oskab kõige paremini iseloomustada poeg, kes kutsub teda pour­quoi pas’ks. See tähendab prantsuse keeles «miks mitte», ning nõnda on Rämmeld pealkirjastanud ka oma äsja ilmunud, järjekorras juba neljanda raamatu. Tegu on pooleldi autobiograafilise teosega, milles naispeategelane äsja väljateenitud puhkusele jäänud ning otsib võimalusi, kuidas kaela sadanud vabadusega toime tulla.

Rämmeld töötas aastaid Pariisis Pompidou keskuses, aga kaks aastat tagasi saabus hetk, mil tuli jääda vanaduspensionile. «Pompidou keskus on riigiasutus ja pidin sealt oma sünnipäeval lahkuma,» räägib teatri- ja filminäitleja, kes püsiva ja kindla sissetuleku nimel 17 aastat keskuse infolauas töötas. Jah, sissetulek oli võrreldes näitlemisega kaukasse kogunevaga väiksem, aga kindel. Vabakutseline näitleja ei saa ju pidevatele tööotstele loota, mis sest, et kasvõi ühes kuuldemängus osalemise eest võib Prantsusmaal kuu aega lahedalt elada.

Pind kadus jalge alt

«Ma pole endale kunagi mingit suurt näitlejakarjääri konstrueerinud, vaid olen teinud seda, mis on lihtsalt sülle kukkunud,» kinnitab Rämmeld, kes on muu hulgas kaasa löönud Luc Bessoni ja Claude Lelouche’i filmides.

Ent korraga oligi käes 12. jaanuar 2012, ja Rämmeldil tuli Pompidou keskuse tööpostilt alatiseks lahkuda. «See oli kohutav pauk. Olin tegelikult kirjutanud keskuse juhile kirja, milles palusin võimalust erandkorras kasvõi üks aasta edasi töötada, sest ma polnud psühholoogiliselt üldse pensionile jäämiseks valmis,» pihib Rämmeld. «Tean naisi, kes on selles vanuses nagu mina endale juba kirstu valmis ostnud, kalmistukohast ja nimest hauaplaadil rääkimata, ja mina polnud veel pensionile jäämiselegi mõelnud! See oli õudne, mul kadus pind jalge alt, tundsin ennast kõlbmatu inimesena.»

Rämmeld nendib, et kui talle oleks riigiasutuses erand tehtud, antud võimalus aastake veel töötada, võinuks sellele järgneda Pompidou keskuse töötajate streik.

Kuigi naine oli mõned tuhanded eurod näguripäevadeks kõrvale pannud, saabus jõuline märk muutunud elukorraldusest elatisraha laekumise päeval – sissetulek kahanes varasemaga võrreldes kolm korda. Kogutud raha, mille eest, nagu Rämmeld ütleb, võinuks oma matuse korraldada, sõi ta lihtsalt ära.

Jäi mitmest tuttavast ilma

«Lõpuks ei saanudki ma enam restoranides käia, ja see oli alandav, kui endised töökaaslased helistasid, et lähme koos sööma. Prantsusmaal ei öelda, et tunnen sust puudust või tahan sinuga rääkida. Ja see oli nagu nuga kõhtu, et olin sunnitud kutsetest ära ütlema. Valetasin, et mul on kogu aeg midagi teha, sellest tekkis pidev ja patoloogiline «ei», ja nii ma vanad tuttavad endast eemale lükkasingi,» tunnistab Rämmeld. «Tänaseks olengi neist peaaegu ilma jäänud, ehkki töö juures ma nn verevendlust ei arendanud, hoidsin alati väikest distantsi.»

Lisaks kahanenud sissetulekust tulenevale mõistis Rämmeld kiiresti sedagi, et teda n-ö hoidis elus kindel päevaplaan – kindlaks kellaajaks tööle minek ja töölt tulek. Nüüd võis ta tõusta hommikul kell kümme ning veeta kogu päeva öösärgis. «Kadusin rohtu ära,» loob ta kujutluspildi.

Juba umbes kümme aastat tagasi avastas Rämmeld enda jaoks kirjutamise. Kolm raamatut oli juba varem ilmunud, ning just kirjutamine, enesesse sulgumine ja sellega kaasnev sisekaemus saigi talle pensionile jäänuna päästerõngaks. Uues raamatus «Miks mitte? Pourquoi pas?» on ta andnud fantaasialegi voli, mõeldes end minategelasena kellekski teiseks, ja nii sai ta olla eneseväljenduses julgem. «Julgesin rääkida ka meestest, mahajätmistest ja vahekordadest, aga poeg – kuna see pole autobiograafia – mind häbenema ei pea, kuna enda nimel ma neid lugusid ei räägi.»

Teine, mis aitab aega huvitavalt sisustada, on Facebook.

Ene Rämmeld ütleb, et oli 40-aastasena nagu teismeline, kes tantsis diskoteekides hommikuni ja lendas nagu liblikas õielt õiele. Hingelt noore naisena on tema sõbrannad neljakümnesed, aga ühe erandiga – üks neist, eestlanna Pariisis, on 99-aastane.

«Tahan temast filmi teha ja viimasel ajal olen hakanud ta juures lausa haiglaselt tihti käima. Mul on ju nüüd palju vaba aega. Ja siis ta vahel vaatab mind ja ütleb: «Ene, kas sa ootad beebit või?» Mõistsin, et 99-aastasele olen ma noor inimene, plika, ja ta tõstab sellise suhtumisega mu moraali,» naerab Rämmeld.

Enam ta end kõlbmatuna ei tunne. Aga sellega, ütleb sarmikas naine, on nagu ujumisega – kümme meetrit ujub ta vabalt ära, aga kui siis korraga põhi alt läinud, võib tekkida ikkagi uppumistunne.

«Tean lihtsalt, et elu peab edasi minema ja nutta ei tohi. Eestis on elu lihtsam. Kes tahab pensionärina edasi töötada, see seda ka saab.»