Ettevõtja Armin Kõomägi ütles, et tema arvates pole keskeakriis ainult meeste probleem, meeste puhul paistavad reaktsioonid sellele lihtsalt paremini silma.
Armin Kõomägi: ei usu, et keskeakriis on ainult meeste probleem
Esiteks: «kriis» kõlab minu jaoks kuidagi liiga ambitsioonikalt. Silme ette kerkib leegitsev ridaelamu, millest põgenevad leekides visklevad perekonnaliikmed. Teiseks: meie eelmine peaminister on omistanud sellele sõnale uue tähenduse, mis on lõbusam, mängulisem, pakkudes seiklushimulistele adrenaliini.
Kuigi ma arvan, et elukaaslaste vahetamine nooremate vastu võib olla täiesti ratsionaalne animaalsetel instinktidel põhinev tegevus, keskeakriisi päris olematuks tunnistada ilmselt ka ei saa. Mingist vanusest alates on loomulik oma elule tagasipilk heita ning kui avanev vaade ülemäära suurt uhkust ja rahuldust ei paku, võib kartus ilmetu ja trööstitu tuleviku ees muutuda patoloogiliseks. Kriisis inimene võib hakata kõike välja vahetama alates autost kuni pikaaegse partnerini. Küpsem isik pühendub vast rohkem iseendaga tegelemisele.
Osa põhjuseid võib peituda ka liigses kartuses vananemise ja surma ees. Uus elukaaslane, uued lapsed aitavad mõnel inimesel end korraks mustadest mõtetest eemale vingerdada.
Ei usu, et keskeakriis on ainult meeste probleem. Meeste reaktsioonid paistavad lihtsalt rohkem silma. Eriti kui rahakott lubab. Ka kipuvad meeste kannapöörded olema järsemad. Kolme kuuga vahetatakse perekond, loobutakse paarikümnest ülekilost ning igapäevased triatlonitreeningud hakkavad ületama tööpäevade pikkust.
Naiste keskeakriis võib väljenduda teisiti. Närbuv keha sunnib ajale vastuvoolu ujudes otsima abi kehalisest rühmatööst. Kodust lahkuvad lapsed võivad lüüa argiellu tühimiku. Kuigi nüüd peaks justkui algama elu iseendale. See, millest noorte vanematena vaid õhates unistati. «Kahekesi alustasime ja kahekesi ka lõpetame!» – mis võiks olla ilusam ja armsam sellisest suhtumisest?