Keskeakriis ei pea tingimata jalust lööma

Foto: SCANPIX

Keskeakriisist räägitakse nii tõsiselt kui ka naljaga pooleks. Tegelikult on selline nähtus päriselt olemas ja avaldub igal inimesel isemoodi. Kuidas keegi sellest välja tuleb, sõltub sellest, kuidas seda üleminekut pöörasest noorusest rahulikumasse keskikka enda jaoks teadvustatakse.

Enamasti seostatakse keskeakriisi meestega, sest nende puhul paistab see rohkem välja. Vahel pole aga see, mis meest vaevavast keskeakriisist märku annab, mitte noor naine ega kiire sportauto, vaid hoopis suurenenud huvi ekstreem- ja kestvusspordi vastu. Naised hakkavad sellal hoolega oma välimuse eest hoolitsema, et vananemist võimalikult kaugemale lükata.

Näidetest puudu ei tule. Marge (48) ja nende kolm last jättis mees maha kuus aastat tagasi. Ta meenutab, kuidas see juhtus.

«Eks see igapäevane rutiin panebki mehed otsima, et sellest vabaneda. Eesti mees ei taha ju tunnetest ja soovidest kodus rääkida, siis otsibki mujal seda maandamist. Eks meestel tekib teatud eas ka see huvi, et kas «poisid» veel liiguvad. Selle tõenduseks soetas ta uue naisega veel kaks last. Minu ja meie ühiste lastega ta enam ei suhtle, sest tal ju nüüd uus pere.

Mu mees leidis uue kaaslase töö juurest – põhjenduseks ütles, et see naine oli nii kurb ja üksik, kuna armuke oli ta äsja maha jätnud. Usun, et ta nüüd kahetseb tehtut, aga viimane, kellele ta tuleb sellest rääkima, olen mina.

Ja palju on neid tuttavaid, kellel nii läinud. See stsenaarium oleks nagu raamatust maha kopitud, kõik käituvad sama malli järgi.»

Nõuandefoorumis «Sina ja Mina» kirjutab aga Triin nii:

«Olen nüüdseks üle 20 aasta abielus olnud ja ise arvasin, et õnnelikult. Suvel teatas korraga mees, et tal armastus otsas ja ta ei näe me suhtes enam perspektiivi. Töö juures ka ta karjäär ei edene nii, nagu ta tahaks, ja sedasi otsib ta eneseteostust nüüd spordis. Möödunud suvel tegi ta kaasa pika ja raske rattatuuri ja sellest hetkest muutus kõik. Tundsin, kui muutunud ta oli peale tagasitulekut, kuid mingit selgitust ta tookord ei andnud. Olin nagu kuu pealt kukkunud, kui ta kodust välja kolis.

Eks oma rolli mängis siin ka üks noor neiu, kellega ta rattatuuril tutvus. Sellest saati on nad tihedas kontaktis olnud ja hetkel on nad juba koos. Ametlikult vaikitakse aga sellest. Talle ei meeldi, et temas nähakse keskeakriisis meest, kes päevapealt vahetas oma naise tunduvalt noorema vastu.»

Pereterapeut, perekeskuse «Sina ja Mina» koolitaja Meelike Saarna ütleb, et üks võimalus elu kulgemist vaadelda on teha seda läbi kriiside ja erinevate eluetappide.

«Kui eelmise eluetapi ülesannetega on edukalt toime tuldud, on lihtsam järgmisse arengujärku edasi liikuda. Mida suurem on rahulolematus, seda suurem on vajadus asuda «vigade parandust» tegema – omandada uus eriala, luua uusi suhteid, teha uusi lapsi, vahetada elukohta, sõpruskonda, hobisid. See võib kaasa tuua palju pinget ja seega ka kriisivõimalusi, ent samas võib õnnestunud vigade parandus anda igatsetud rahu, tasakaalu  ja õnnetunde,» arvab Saarna.

Keskeakriisi sügavus ei ole psühhoterapeudi sõnul niivõrd seotud vanusega, kuivõrd elusündmuste ja rahuloluga. Elu keskpaik, arvestades eluiga, ongi ju 40.–50. eluaastad. Kui selleks ajaks on arengulised eluülesanded täidetud, ollakse rahul oma tähtsate suhetega (elukaaslase, laste, vanemate, sõpradega), oma erialaste saavutustega ja lõpuks ka iseendaga (teatakse oma tugevusi ja piiranguid), on julgem vastu minna elu teisele poolele, kus paratamatult terendab vananemine koos kognitiivsete ja füüsiliste võimete vähenemisega.

Samas võib intellekt säilida-särada kuni kõrge vanaduseni. «Nii et pooltõsiselt võiks öelda ka nii, et need inimesed, kes keskikka jõudes ei seo oma identiteeti kaduvate väärtustega, nagu ilu, tervis ja füüsiline jõud, vaid keskenduvad jäävale, on paremini kaitstud ka räsiva keskeakriisi eest,» selgitab Saarna.

Tihti räägitakse keskeakriisist ja nn tühja pesa sündroomist koos. Kui lapsed saavad suureks ega vaja enam nii palju vanemate hoolt, siis tuleb paratamatult leida elule uus sisu. Seejuures on oluline, kas laste kasvatamise käigus on paarisuhe alles jäänud. «Nii võib laste lahkumisega tekkida mehel ja naisel taas võimalus rõõmustada selle üle, et viimaks ometi on lapsed suured ja saab keskenduda iseendale,» märgib Saarna.

Keskeakriis möödub tema sõnul valutumalt, kui osatakse end lepitada kahe olulise aspektiga teises elupooles. Esiteks loobuda nooruslikust käitumismallist ja tunnistada endale ausalt, et enam ei olda noor. Teine ja väga raske ülesanne on tunnistada oma surelikkust.

Mehed ja naised kannatavad pereterapedi sõnul mõlemad keskeakriisi käes, kuid see väljandub neil erinevalt: «Suures piires on 50. eluaastale läheneva naise 15-sentimeetrised kontsad ja botox’i-süstid ning 50-aastase mehe abielu vanuselt tütreks sobiva naisega sama nähtus – kumbki ei ole tunnistanud endale oma tegelikku vanust, mõlemad põgenevad küpsuse eest.»

Saarna paneb kõigile südamele, et teadvustada tuleks vanemaks saamise plusse: elutarkus aitab teha paremaid valikud ja luua sügavamaid suhteid; vanusega kaasneb suurem emotsionaalne ja vaimne paindlikkus.

Inimene vajab väljakutseid igas eas ja neist ei tohi end ilma jätta ka elu teises pooles. «Eksistentsiaalselt on ju tõesti oluline, kas me elu teises pooles valime stagnatsiooni või suudame end hoida suhtlemas-tegutsemas-mõtlemas, ja kas vanaduse piiril suudame kogeda elu täiuslikkust või langeme meeleheitesse,» ütleb Saarna.