Eri Klas: Anna on tõeline Daam

Eri Klasi klaveril aukohal on ema Anna Klasi raamitud foto. Foto: Raigo Pajula/Kirjastus Pegasus

Postimehe portaal Naine24 avaldab emadepäeva puhul mõned peatükid raamatust «Suurim kingitus emalt.» Oma emast  Anna Klasist räägib Eri Klas.

Anna, tõeline Daam

Minu isa ja ema õppisid konservatooriumis ühel kursusel. Isa oli muusik, isaisa hambaarst. Minust tema jälgedesse astujat vaevalt et saanud oleks – kui poleks olnud muusikat, küllap valinuksin lavakunsti või mõne muu artistliku elukutse.

Nõukogude okupatsioon viis vanaisalt saatuse keerdkäikude tõttu kohe kaks last ja sõja puhkedes pidas isa seetõttu oma kohuseks jääda tema kõrvale. Pärastpoole kuulsin, et mõlemad, olid siin kohe arreteeritud ja maha lastud. Nende hukkamise käskkirjale oli alla kirjutanud Eesti nimega mees. See on ka põhjus, miks ma pole mitte kunagi ühegi poliitilise liikumise ega parteiga tegemist teinud.

Ema evakueerus oma vanemate ja minuga sõjapakku Venemaale Jaroslavli. Eesti kunstiansambel Jaroslavlis kuulub mu esimestesse mälestustesse, kolmeaastase põnnina lippasin ringi kinoteatris, kus Ernesaks vastloodud rahvusmeeskoori juhatas. Ernesaks oli mu suur eeskuju, püüdsin teda joonistada – ainult et piibu asemel oli tal mu piltidel suus viiulivõti.

Ema kõrval kerkib mu lapsepõlve mälupiltidesse veel üks naine – meie tädi Juuli, kes kunagi oli ema vanematekoju teenijaks tulnud, kasvatas üles mu ema ning hiljem aitas kasvatada ka mind. Kui pärast sõja lõppu Tallinna, oma koju Gonsiori tänaval tagasi kolisime, tuli Juuligi meie juurde. Ta püüdis mind ikka poputada. Tõi turult odavaid krimkasid, mida siis taskulambiga teki all lugesin, sest ema ei sallinud neid silmaotsaski, viis kinno või poetas pihku mõne kopika jäätiseraha.

Kolmetoalisesse korterisse pidi aga mahtuma veel üks inimene ning ühte tuppa kolis ema ansamblipartner, klaverikunstnik Bruno Lukk. Muusika kuulus iseenesestmõistetavalt meie elu juurde – nad tegid koos väga palju tööd. Võsule suvitama, kus ema üht tuba üüris, sõitsime veoauto kastis ning peale meie loksus suvituskoha poole ka ema pianiino.

Ema püüdis mind viiulimängu juurde suunata, kuid see mul paraku eriti ei sujunud. Et viiul mind ja kuulajate kõrvu pigem piinab kui rõõmustab, seda pani tähele ka David Oistrahh, kes Pärnus meie kõrval suvitas ning  meie Tallinna kodus külas käis. Ta märkas aga, et mul on terav kõrv ning hea mälu ja soovitas emal hoopis mind dirigeerimise juurde suunata. Ema jaoks kõige suurem õnnetus oli muidugi see kui mina, ise viiulimängija, hakkasin poksimas käima. Ema lootis minust ju ikkagi muusikut kasvatada.

Minu hilisemasse löökpillimängija karjääri erinevates orkestrites ja esinemistesse raadio meesansambliga suhtus ta rahulikult, lasi sel lihtsalt sündida. Muide, ma olen ainult korra elus raha laenanud, pangalaenu pole mul näiteks kunagi olnud – aga see üks kord küsisin emalt raha trummi ostmiseks. Saingi oma trummi, aga kui mõnikord õppimata oli, võttis ema selle ära, öeldes: see on minu trumm! See distsiplineeris päris kõvasti.

Oma kindlal moel püüdis ta mu elu ka suunata. Kord noorukieas, kui olin hullupööra armunud endast viis aastat vanemasse Pärnu preilisse, palus ema mu dirigeerimisõpetajat, et too mulle aru pähe paneks ja ma sellest suhtest loobuksin. Aga mitte kunagi pole ma kohanud ühtki naist, kes oleks sedavõrd täiuslik daam, nagu oli seda mu ema. Hiilgav pianist, tõeline kaunitar, väga hea ema ja suurepärane perenaine. Kuigi olin poisieas paras masuurikas ja tegin nii palju pahandust, et emal tuli praktiliselt sama palju koolis käia kui mul, oli ta ikka toeks ja võitles mu eest.

Olen kogu elu oma ema üle kõige armastanud. Ta oli minu jaoks kõik – kasvataja ja õpetaja, aga ka minu suurim kriitik ning nõuandja. Päeval, mil ema siitilmast lahkus, kaotasin oma kõige kallima, lähedasema ja parima sõbra.

Ema õpetas mulle, et iga päev, kui saad silmad lahti teha ja ärgata, on nagu sünnipäev, millest tuleb rõõmu tunda. Nii unistangi iga päev, et ärkaksin ka homme ja oleksin õnnelik.