Imbi Paju: tema ilus kurbus

Imbi Paju oma ema Aino Pajuga. Foto: Erakogu

Postimehe portaal Naine24 avaldab emadepäeva puhul mõned peatükid raamatust «Suurim kingitus emalt». Oma emast Aino Pajust räägib kirjanik ja filmirežissöör Imbi Paju.

Tema ilus kurbus

Lapsepõlvele mõeldes kerkib mu silme ette imekaunis naine – minu ema. Mäletan ta kleite, näiteks väikeste kollaste mustritega musta bembergkleiti või tumepunast voogavat täissiidi. Ema oli neis kleitides nii ilus, eriline ja ennenägematu ning just sellisena on ta mu mällu sööbinud.

Siis tuleb hääl. Ta laulis palju toona, laulab nüüdki. Ema unistuseks oli õppida klassikalist laulu, kuid 18-aastase tüdrukuna viidi ta Gulagi, Nõukogude Liidu sunnitöölaagrisse. Temast sai rahvavaenlane, sest ta ei andnud metsavendi üles.

Ema suur eeskuju oli olnud laulja Jenni Siimon, kes Saksa okupatsiooni ajal ta ristiema juures maal laulu harjutamas käis. Mu ema õppis Jennit kuulates tema repertuaarist selgeks mitmed laulud. Vangistuse ajal, kui ema kord koos teiste poliitvangidega ehitusele tööle viidi, avastas ta ehitusplatsil ühe toru ja hõikas sellesse. Kuulnud, kuidas ta hääl helises, unustas ema end ümbritseva ja hakkas sellesse laulma Schuberti "Serenaadi”. Laulu lõppedes nägi, kuidas veidi eemal seisnud kaasvangid nutsid. Hiljem on ema öelnud, et see oli ta elu ilusaim päev –ta oli end sümboolselt vabadusse mõelnud. Nii tähendab muusika ka minu jaoks alati vabadust. Ilusat, ülevat, paremat maailma.

Kas ma teadsin lapsena kogu tõde ema läbielamistest? Muidugi olin kuulnud küüditamisest ja vangilaagrist. Aga ma ei mõistnud, miks ema mõnikord, kohvitass peos, akna ees istus ning läbi klaasi tühjusse vaatas. Ta nägu oli justkui kivistunud. Aimasin, et oma mõtetes on ta siit väga kaugel. Teda polnud justkui korraga minu jaoks enam olemas ning süüdistasin siis ennast, et miks ma küll pole piisavalt hea laps. Öösiti nägi ema unes luupainajaid – et on sunnitöölaagris ega oska koju tulla. Ta hüüdis unes appi…

Alles siis, kui aastakümneid hiljem hakkasin oma ema ja ta kaksikõe keerukat saatuselugu kirjutama raamatuks “Tõrjutud mälestused” ning tegema samanimelist filmi, avanes mu ees kogu kohutav tõde. Mõistsin, et kui oleksin ise midagi taolist kunagi läbi elanud, poleks ka mina okupatsiooni tingimustes oma perele kõike rääkinud. Inimesed ei taha ka vabaduses noist rasketest asjadest rääkida, neid eelistatakse unustada.

Ema ei tahtnud oma looga avalikkuse ette tulla, sest kartis, et ei leia siinses ühiskonnas mõistmist – keegi polnud kogu tõde sunnitöölaagri kohta varem teada tahtnud. Kui lugusid pereringis ka räägiti, püüti neid esitada pigem mingite absurdsete anekdootidena. Huumor aitas koledust taluda, inimlikkust säilitada. Või siis otsiti ilu, püüti leida ja esile tuua kübekestki headust.

Valu vaikiti lihtsalt maha, ent kurbusena tõusis see ometi esile. Toona polnud sõnu, mis aidanuks läbielatuga toime tulla, kõigist hirmudest vabaneda. Ideoloogia nõudis, et nõukogude inimesed oleks õnnelikud.

Raamatut ja filmi tehes ei olnud tõde kerge, ei emale vastajana ega ka mulle, kes ma täiskasvanuna talle hulga valusaid küsimusi esitasin. Ent selleks, et minevikust vabaneda, tuleb see koost lahti, algosadeks võtta, et selle põhjusi mõista. Ajaloolased, psühholoogid, kirjanduse ja mälu uurijad nii Eestist kui ka välismaalt aitasid mul lahata teemasid, mis olid varem olnud täielik tabu: NKVD-keldrid, ülekuulamised… Ema rääkis mulle oma loo ainult ühel põhjusel – et õudused, mida tema läbi pidi elama, kunagi ei korduks. Mul on hea meel, et täna peetakse “Tõrjutud mälestusi” üheks veenvamaks pehmeks relvaks, mis aitab Eestit kaitsta uute terrorikuritegude eest.

Teadlased on välja selgitanud, et ema ja tütre vahel kipub ähmastuma see piir, kus lõpeb üks ja algab teine. Emad kannavad oma kogemused tihti tütrele üle ja nii pidasin mina end tihtilugu ema endassetõmbumise põhjuseks. Ma ei mõistnud toona, et hirmuunenäod viisid ema tagasi sunnitöölaagrisse, kus ta lähedastest vägisi lahutati.

Ema kurbus, teisalt aga ta elujõud on muidugi mind mõjutanud. Põhikoolis, kus liidrite juhtimisel tehti mõnest lapsest ohver, keda tümitada, asusisin mina nõrgemaid kaitsma. Ema ütles alati: “Sa ei lähe kiusajatega kaasa. Pead iseendaks jääma.” Nii ma kaitsesingi siis nõrgemaid, tagakiusatuid, olgugi et tihtipeale jäin selles üksinda. Emalt saadud väärikuse toel pidasin kiusamist lihtsalt labaseks. Ta tegi mulle selgeks, millised on õiged ja head ning millised inetud ja kurjad teod. Tema ilu-usk on aidanud tal luua imelise koduaia, kus kevaditi puhkevad õide sajad kaunid lilled.

Olen tänaseks ise juba päris tükk aega ema ning väga õnnelik, et mul on fantastiline poeg. Keerulise kunstnikuhinge ja iseteadliku natuurina olen emale väga tänulik, et ta ei nõudnud minult ilmtingimata abiellumist. Ta ei sallinud võõrvõimuga kaasa tulnud joomise ja laaberdamise kultuuri, mille noored mehed tema arvates liigagi hästi omaks olid võtnud ning tõelised härrasmehed kuulusid tema jaoks ikkagi esimese Eesti Vabariigi juurde. Minu isa olla näiteks olnud noorena tõeline härrasmees, kes oskas rääkida kirjandusest, muusikast, kel olid head kombed.

Ema vihkab kahepalgelisust ja selle iseloomujoone olen temalt pärinud. Paraku kohtab reeturlikkust ja ärapanemist meie ühiskonnas aina enam, eriti võimuküsimustes. See annab märku kehvast lastetoast, ahnusest ja lugupidamatusest kaasinimeste suhtes. Ema on alati olnud veendumusel, et hea, helde ja rikas ühiskond saab sündida vaid siis, kui inimesed üksteist toetavad ja hindavad, mitte ei keskendu materiaalsete väärtuste jahtimisele. Olen temaga nõus.

Ema on üle kaheksakümne, kuid mu lapsepõlvest pärit kaunitar pole temast kadunud. Nii et kui küla vahel näeb tõttamas hoolitsetud ja maitsekalt riietatud daami, on päris kindlasti tegemist minu emaga.