Kas petmine on õigustatud, kui suhtest puudub seks?

Foto: SCANPIX

Palju on kirjutatud artikleid suhetest, kus mõlemad partnerid kaotavad huvi seksi vastu. Vähemalt omavahelise seksi vastu. Mitmed artiklid on puudutanud ka seda, mida teeb seksuaalselt frustreeritud partner, kui tema kallim pole vahekorrast huvitatud. Vähe on aga kirjutatud teemal, miks peetakse seksi püsisuhtes enesestmõistetavaks.

Nüüdisaegses ühiskonnas suhtutakse ettevaatlikult väitesse, et iga inimene peab oma partneriga seksima. Enamik inimesi usub, et seksuaalne aktiivsus peaks olema vabatahtlik ja me võitleme kõvasti selle eest, et kedagi ei sunnitaks vahekorras olema, seetõttu on paljude jaoks vastumeelne öelda, et partnerid «võlgnevad» teineteisele seksi, kirjutab Psychology Today.

Jätame selle mõtte hetkeks kõrvale ja küsime hoopis: kui suhtes eksisteeriks kohustus partneriga seksida, kuidas see kohustus suhestuks truudusega (või kohustusega mitte partnerit petta)? Enamik pulmatõotusi sisaldab ka lubadust olla truu, tavaliselt peetakse sellega silmas seksuaalset truudust. Partneritelt eeldatakse, et nad hoiduvad igasugustest seksuaalsetest tegevustest kellegi teisega, kes pole nende kallim. Aga kas see viitab, et nad võivad suhte siseselt kõike teha?

Siin ongi kogu asja konks: tundub loomulik, et kui üks partneritest lubab, et ta ei lähe suhest väljapoolt midagi kõrvalist otsima, siis on tal õigus seda kõike saada suhte seest. Tegelikult tehakse siinkohal aga oluline eristus – me eelistame öelda, et keegi peaks millestki hoiduma, selle asemel, et öelda, mida nad võiksid teha.

Näiteks ütleme, et last ei tohi kunagi vette lükata, aga tavaliselt me ei ütle välja seda, et kui laps peaks vette kukkuma, siis tuleb talle järgi hüpata ja ta sealt välja tuua. Traditsioonilised pulmatõotused on samasugused: neis on kindlalt öeldud, mida abikaasad ei tohi teha, kuid ähmasemalt on juttu sellest, mida abikaasad peavad tegema. Palju lihtsam on inimesele öelda, et ta ei tohi võõrastega voodisse minna, kui öelda talle, et ta peab seksima oma partneriga.

Võib-olla pole asi ainult seksis. Võib-olla meeldib meile kõiki kohustusi abielus olles teisele peale sundida? Väga üksikud kaasaegse ühiskonna liikmed on nõus ütlema, et keegi peab oma abikaasale süüa tegema, tema pesu pesema ja nende ühiste laste eest hoolitsema. Tihti selliste hoiakutega enam kokku ei puutu. Veelgi enam, ainus «kohustus», mille täitmist püsisuhtes või abielus olevatelt inimestelt eeldatakse, on truudus. Partneritel pole teineteise ees muud kohustust, kui hoiduda keelatud tegevustest teiste inimestega.

Sellest tekib aga uus konflikt. Mõelge järgmise kolme lause peale:

• suhtes olevatel inimestel on vajadused;
• neil pole lubatud oma vajadusi suhtest väljaspool rahuldada;
• nende partnerid pole kohustatud neid vajadusi rahuldama suhtes seespool.

Need väited on kõik omavahel seoses. Kas üks neist peaks murduma? Kõige enam ilmselt arvatakse, et murdub väide nr 2 ja partner läheb mujale, et oma vajadusi rahuldada. Võib juhtuda, et murdub ka väide nr 1 ning partner surub oma tungid ja soovid alla. See võib paista ülla lahendusena, sest suhe ja kallim on sel juhul ju esikohale seatud. Ometi jäävad inimese loomulikud vajadused rahuldamata.

Kolmas väide on aga kaheldava väärtusega, sest sellest ei julgeta eriti rääkida. Samas tekib küsimus, et kui sa astud suhtesse inimesega ja tead, et sel inimesel on omad vajadused – vajadused, mida levinud arvamuste kohaselt ei tohiks mujal rahuldada –, kas see siis ei viita sellele, et sa oled mingil määral kohustatud talle vastu tulema? Seda arvesse võttes on vast lihtne mõista, miks on paljud inimesed veendunud, et seksist keeldumine on sama suur reetmine kui petmine.