Kelleks tahtsid kuulsad inimesed lapsena saada?

Inga Lunge Piretina seriaalis «Pilvede all» Foto: Kanal 2

Arteri seekordset arvamismängu ette valmistades ja inimesi küsitledes selgus, et nii mõnigi kunstnik, muusik või näitleja unistas sellest elukutsest juba lapsepõlves. Paljudel teistel on aga esialgsed eelistused muutunud – kellel olude sunnil, kellel omal soovil. Pakume lugejatele võimalust nuputada, kes seitsmest tuntud inimesest oma kunagisest unistuste tööst räägib.

Õpetaja

Mina tahtsin saada emaks. Sain aga juba varakult aru, et selle toreduse kõrvalt tuleb ka leiba teenida, ja teha seda võimalikult hästi. Unistasin õmblejaametist, aga kuna olin juba lapsena lühinägelik, siis kartsin, et nõelatöö ei õnnestu piisavalt hästi. Järgmisena uurisin, kuidas saada UKU käsitöömeistriks tikkijana või kudujana, aga ka sellest plaanist tuli silmade tõttu loobuda.

Emal oli põnev arstitöö öiste haiglavalvetega, mul tuli aga öösiti uni silma, hinded polnud ka kõige paremad. Pärast kolhoosi tikrikorjamispäevi sain aru, et vähem torkivasse ametisse aitab mind ainult tõsisem keskendumine õppimisele. 13-aastaselt sain tööraamatu ja esimese päris töökoha Eesti Vabaõhumuuseumis. Seal meeldis mulle väga, küürisin seebivee ja harjaga puhtaks vanu tündreid ja pinke, tolmutasin-tuulutasin-pesin hoidlates ja fondides, töö ilusad tulemused olid kohe näha! Edasi sain üha vastutusrikkamaid töid, vahelduseks olin alates 9. klassist pioneerilaagris entusiastlik kasvataja, toonased lapsed võtavad seniajani ühendust. Nii läksingi ülikooli õppima õpetajaks ja muinsuskaitsjaks.

Õpetajaks soovis väiksena saada Liisa Pakosta.

Loomaarst

Sellest on saanud meie suguvõsa unistuste elukutse, sest viis põlvkonda tagasi, alates meie vaaremast kuni tänase päevani on meie pere lapsed – ka mina oma õe ja vennaga – tahtnud saada loomaarstiks. Selle erinevusega, et minu süsti kartev vend soovib praegu pigem loomahooldajaks saada. Meie mamma Alvi olekski oma unistuse teoks teinud, kuid sõjaaeg tegi oma korrektiivi ja temast sai arst.

Selline soov on arvatavasti seotud meie loomalembusega. Olenevalt ajast ja olukorrast, vahel on meil ka rohkem loomi olnud, kuid kass ja koer on olnud alati olnud meie kaaslased.

Getter Jaani unistas väiksena loomaarsti ametist.

Metsamees

Küllap oli noid ameteid ja elamiseviise, mis aegade hämaras väikese inimese väikesest peast läbi vilksatasid ja omal kombel võluvad tundusid, päris mitu. Aga üsna kindlasti mäletan, et üpris pikka aega mängisin mõttega metsavahiks kasvamisest. Ma ei ole kunagi eriline looduseinimene ega puukallistaja olnud, kaugel sellest, pealegi on looduses sääsed. Ent metsa vahtimises paistis kätkevat miski väärikas aeglus ja omaetteolek, samuti võimalus öösel, kui mets ei paista, vahtida tähti ja kõrvaltegevusena kantseldada mesilinnukesi.

Tuleb tunnistada, et kuigi metsavahiamet paarikümne aasta eest miskipärast ära kaotati, pole eelmainitud võlud ega ahvatlused kuhugi kadunud. Pealegi võib nüüd iga huviline endale oma metsa osta ja vahtida seda nii palju kui kulub – et riik arvab, et tema mets vahtimist ei vaja, näitab lihtsalt riigi ilmlõpmata tarkust. Mina arvan, et vahitud, ent miks mitte ka jõllitatud, seiratud ja põrnitsetud mets on märksa kõvem sõna kui harilik mets, kes kedagi ei huvita. Tegelikult ma ei välista, et kunagi saab see metsavahtimine veel tõsisemalt ette võetud. Praegune amet annab asjakohase kogemuse – kirjanikud on samuti üsna metsa moodi, kasvavad kaua, kestavad kauem ja saagidega lollpead tuleb eemal hoida. Kirjanikud on ka ses mõttes hea mets, et võsa on vähe, juured on sügaval, mõnd puud pidi pääseb otse taevasse ja kui juhtubki äpardus, on samblasse hea pehme kukkuda.

Karl-Martin Sinijärv soovis väiksena saada metsameheks.

Lillemüüja

Olin väiksena lõbus tüdrukutirts, kellele turutädid alati mõne roosinupu või lühikese varrega õie kinkisid, kui ema neilt lilli ostis. See oli nii armas! Mulle tundus siis, et selline töö, mis teistele rõõmu valmistab, on väga vahva.

Aga kui ma hakkasin aru saama, et selle ilu eest peab ka raha maksma, tahtsin inimesi teistmoodi aidata ja unistasin arstiametist.

Tohtrit minust ei saanud, küll aga püüan oma tööga inimeste tuju tõsta, et neil oleks parem olla ja elada, argipäeva muresid kas või natukeseks unustada. 

Lillemüüjaks soovis väiksena saada Inga Lunge.

Põllumees

Umbes kuueaastaselt hakkas minu ideaaliks saama põllumehe elu. Käis sõda  ja suurte inimeste juttudest sain aru, et mujal toimub midagi õudset. Aga Aukülas, kus me elasime, oli kõik rahulik ja valitses sõbralik meeleolu, kokku saades visati nalja ja räägiti lobajuttu. Eriti tore oli vanemate meeste seltsis olla ja vaadata, kuidas nad rahulikult vestsid rehapulki, kütsid sauna, rakendasid hobust, koristasid vilja…

Tajusin, et selles kõiges oli midagi igavikulist ja turvalist, ja kuigi ma juba tol ajal joonistasin ja lugesin palju, igatsesin ikkagi tulevase elukutsena põllumehe-ametit.

Heinz Valk tahtis saada põllumeheks.

Näitleja

Esinesin kooliajal pidevalt: osalesin kõnevõistlustel, astusin üles luulekonkurssidel, käisin näiteringis. Kuskil kuklas tiksus vaikne mõte astuda lavakunstikateedrisse ja saada kindlasti näitlejaks. Tookord ma ei taibanudki, kui raske see elukutse on, arvasin, et oleksin sel alal andekas.

Paraku lavaka sisseastumiskatsetel põrusin, sest Ingo Normet ei lasknud mind esimesest voorustki edasi. See oli XVI lend, mille lõpetasid näiteks Mait Malmsten ja Indrek Sammul. Jube stress oli mul siis küll.

Nüüd, kui ma istun teatris ja naudin oma põlvkonnakaaslaste mängu, mõtlen sageli, et jumal tänatud, et nii läks. Ma ei oleks hea näitleja. Mõned aastad tagasi tänasin Normetit, et ta mind kooli vastu ei võtnud. Seepeale vastas lavastajast õppejõud, et ma pole sugugi ainus, kes talle selle eest aitäh öelnud on.

Pean tunnistama, et töö, mida ma praegu teen, on mulle väga südamelähedane.

Marko Reikop tahtis saada näitlejaks.

Tänavapühkija

Olin lapsena väga elav ja toimekas. Ka suur suhtleja. Kasvasin Rakveres, lapsepõlve veetsin kortermajas, kus elas kolm perekonda.

Koos omaealistega leidsin endale tegevust ümbruskonna hoovides ja ka tänaval. Tänavatel uisutasime, kelgutasime ja nurusime maalt linna tulnud hobusemeestelt sõitu ree tagaotsas. Meie kodu lähedal oli oja, kus kevaditi puuvanniga laevasõitu harrastasime ja alalõpmata vette kukkusime. Ronisime puude otsas, ehitasime sinna endale onne, mängisime Tarzanit. Harrastasime pallimänge, talvel kõik suusatasid. Elu kees ja kõik tundsid kõiki.

Mul on hästi meeles, kelleks saamisest lapsena unistasin. Meie tänava kõnniteid hooldas üks tädi, kelle töö ja tegemised mulle kohutavalt meeldisid. Eriti vahva oli talvel, kui kõnniteed olid hoolikalt roogitud ja luuaga üle käidud. Kõnnitee servas kõrgus lumevall, mis tundus mulle nii sirge ja korrapärane. Karges talveilmas vaade korras kõnniteele oli minu meelest midagi vapustavalt ilusat ja meeleolukat. Mulle meeldis see, kuidas toimus muutus lumme mattunud teel.

Sain tänavapühkijaga sõbraks ja ta lubas mul endal abiks käia. Olin üsna väike, aga luuaga ma seal tänaval igatahes vehkisin. Nii et minu eluunistus oli suurena kojameheks saada.

Sisearhitekt Ivi-Els Schneider tahtis saada tänavapühkijaks.