Naised, kes valdavad koodi

Ainult üks küsimus: mis iseloomustab IT-naisi? «Targad on,» vastab Aet Rahe. Foto: Toomas Tatar

IT-valdkond, Eesti loodetav õnn ja tulevik, on ennekõike meeste pärusmaa. Aga neli naist näitavad, et igavesti see nii ei jää.

Aet Rahe, 31.

• Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi riigi infosüsteemide osakonna (RISO) juhataja.
• Varem töötanud viis aastat Webmedias/Nortalis projekti- ja äriüksusejuhina.
• Lõpetanud Tallinna Ülikoolis psühholoogia ja sotsiaalpedagoogika.
• Vallaline, 12-aastane tütar.

Veel mõned aastad tagasi, kui Aet Rahe töötas Webmedias projektijuhina, sattus talle kliendiks temast ligi poole vanem härrasmees. Iga kord, kui Rahe mehega kohtus, tundis ta kuklas, mida kunde teda vaadates mõtleb: nooh, eks tõesta ennast! «Näis justkui, et minusugune blond ja noor naisterahvas ei tundu piisavalt tõsiseltvõetav,» meenutab Rahe. «Õnneks saime sellest pikemalt koostööd tehes üle.»

Üldiselt pole noored naised IKT ehk info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas enam midagi erandlikku. Rahe, majandusministeeriumi riigi infosüsteemide osakonna (RISO) juhataja, on täheldanud, et ligi kolmandik ses vallas töötajaist on temaga samast soost. Ja IT-mehed suhtuvad naistesse enamasti väga hästi. «Ei ole palju mehi, kes tahavad töötada ainult maskuliinses kollektiivis,» lausub Rahe. «Väike feminine touch [naiselik element] peab ka ikka olema.»

Enamgi veel: naistel on ses vallas palju plusse. Rahe mäletab oma viieaastasest karjäärist Webmedias (nüüd Nortal), et naisprogrammeerijad olid seal ülikõrges hinnas – ükskõik, mis ülesande nad said, täitsid nad selle kõrgel tasemel, ainsaks küsimuseks sageli: «Mida ma järgmisena tegema pean?»

Ent IKT-sektoris pole vaja üksnes suurte tehniliste teadmistega koodikirjutajaid. Samavõrd vajalikud, kinnitab Rahe, on inimesed, kellel on tugev analüüsivõime ja loogika, oskus äriprotsesse kaardistada ja alternatiivseid lahendusi pakkuda. Ja ses osas pole tema hinnangul vahet, oled sa mees või naine. Küll on naistel teatavad eelised näiteks projektijuhina töötamiseks, väidab ta. Huvitav, miks? «Sest see eeldab multitasking’ut, ja naised on selles paremad,» põhjendab Rahe. Multitasking tähendab samal ajal mitme kohustusega hakkama saamist.

Tallinna reaalkoolist sirgunud Rahe on erialalt hoopis psühholoog. Aga ülikooliõpingute lõpusirgel mõistis ta, et inimeste nõustamine pole lühiperspektiivis päris tema ala, ning asus ringi vaatama valdkonnas, mis oleks perspektiivikas ja huvitav, kus saaks karjääri teha ning korralikult teenida. Selliseid väljavaateid pakkus just IT-sektor. Kuna tal ses vallas kogemusi polnud, alustas ta ühes väikses IT-ettevõttes sekretärina, aasta hiljem tegeles Microsofti uue

SharePointi tootega konsultandi rollis. Kuna juba tollal otsiti ITs häid inimesi tikutulega, maandus ta pärast endise kolleegi huvitavat ettepanekut Webmedias, kus asus esialgu tegelema e-kaubanduse platvormiga. Järgneva viie aasta jooksul sai Rahe proovida ka tootekonsultandi, analüütiku, testija, projektijuhi ning äriüksuse juhi rolli. Kuni tundis, et on saabunud aeg uusi väljakutseid otsida.

Nii otsustas ta teha sammu sootuks teises suunas – eraärist avalikku sektorisse. Ja avastas, et seal tegutseda on isegi keerukam (tuleb arvestada võrdselt paljude huve), põnevam (näeb laiemat pilti) ja vastutusrikkam (RISO koordineerib järgmise seitsme aasta jooksul 200 miljoni euro investeerimist IKT-lahendustesse). Üheks suurimaks miinuseks, tunnistab Rahe, on see, et infot jookseb kokku rohkem, kui jõuaks ööpäeva jooksul ära seedida, ja teemade rohkus muudab fookuse seadmise keeruliseks.

Sellegipoolest jõuab ta vabal ajal merel käia. Rahe on jahil Premium enda sõnul klaveri rollis. «See on see, kes palju otsi, maakeeli köisi, sikutab,» seletab ta. «Olen proovinud ka teise vöörimehe rolli – selles tuleb kiiresti ja palju ringi joosta. Lõpetasin nädal kestva Muhu väina regati umbes 40 sinikaga jalgadel.»

Vaevatasuks sai ta oma klassis kaela hõbemedali.

Annika Tammik, 28.

• Codeborne OÜ programmeerija.
• Varem töötanud Tele2 müügi- ja ärianalüütikuna.
• Õppinud Tallinn Tehnikaülikoolis haldusjuhtimist (lõpetamata).
• Vallaline.

Kõik algas Exceli tabelitest. Annika Tammik oli saanud Tele2 tööle tulevase juhi programmi raames, liikunud seal edasi müügi- ja ärianalüütikuks, ent igas ametis näinud, kuidas kolleegid tabelarvutusprogrammi kallal maadlevad. Nii maandusid paljud Exceliga seotud ülesanded tema lauale.

Mitte et Tammik mingi arvutamisgeenius olnuks. Aga Rocca al Mare kooli hõbemedaliga lõpetanuna oli ta alati kõigega, mida vaja teha, korralikult hakkama saanud. Nõnda tegi ta endale selgeks ka Exceli nipid. Sealt edasi tekkis huvi, kuidas programmeerides argitööd veelgi lihtsamaks muuta. «Olin häiritud, et inimesed kulutavad oma aega copy-paste-ülesannete peale,» lausub Tammik.

Sedasi võttis ta mullu sügisel Tele2st kolmeks kuuks palgata puhkuse ja läks veebirakendusi loovasse Codeborne OÜsse tarkvarakooli.  Kuid vanale töökohale ta ei naasnud. Kolm kuud hiljem sai Tammikust ja veel ühest naiskursuslasest, Elina Matvejevast, Codeborne’i töötaja. Esimesed kaunima soo esindajad firma kahe tosina kutselise programmeerija hulgas.

«Siin on nii põnev, mulle väga-väga meeldib,» kuulutab Tammik, hobide poolest pigem kunsti- ja humanitaarinimene. Ta on tegelenud aastaid tantsimisega ja osales Tallinna Tehnikaülikoolis haldusjuhtimist õppides tudengiteatri töös.

Kas programmeerimine siiski kuiv ja tuim ei ole?

«Kuidas saab selline asi kuiv olla!?» imestab ta. «Sul on äriline ülesanne, mis on vaja lahendada koodiga. See on põnev – nagu sudoku. Uute teadmiste hulk, mille iga päev saad, paneb silma särama. Kõik on nii äge!»

Rääkimata mõnusast tööõhkkonnast. Codeborne’is töötavad programmeerijad paaris – see aitab fookust hoida ja teadmisi jagada. Puhketoas saab mängida lauajalgpalli, kui peas juhe kokku jookseb. Suvel kolivad töötajad nädalaks üldse koos oma arvutite ja perega Tallinnast eemale – tänavu Pärnusse.

Tammiku meelisharrastusteks on teater, tants ja keraamika, kuid nendeks pole viimasel ajal lihtne aega leida. Ent istuv töö nõuab liigutamist. Nii kulub oluline osa vabast ajast, nädalas vähemalt kolm-neli korda, spordisaalis. Tema esimese programmeerimistöö tulemus on samuti seotud spordiga: ta on uuendanud koos kolleegiga Klubi Tartu Maraton kodulehte www.tartumaraton.ee.

1. aprillil, ilma naljata, sooritas Tammik edukalt testi, mis annab Java sertifikaadi. See annab ametliku kinnituse, et ta tõepoolest valdab programmeerimiskeelt.

Kadri Ugand, 36.

• Mänguvaldkonna ärikiirendi GameFounders tegevjuht ja kaas­asutaja; rahvusvahelise mänguarendajate organisatsiooni IGDA Eesti president.
• Varem olnud BDA Consultingu partner ja Ajujahi eestvedaja.
• Lõpetanud EBSis rahvusvahelise ärijuhtimise; rahvusvaheliste suhete magister.
• 12-aastane poeg.

Kadri Ugand, rahvusvaheliste suhete magister, oli mitu aastat vedanud Eesti suurimat ettevõtluskonkurssi Ajujaht, viinud selle koguni Kanal 2 ekraanile, ent tihtipeale näinud üht ja sama probleemi. Nimelt et alustava ettevõtte juhid võivad käia igasugu koolitustel, aga ikka tekib nende ettevõtte arengusse mingi auk, enne kui nad viimaks turule jõuavad.

Just seda auku asuski Ugand kaks aastat tagasi täitma, kui käivitas koos kolme kaaslasega ärikiirendi GameFounders.

Ärikiirendi?! Mis see veel on?

Lühidalt öeldes aitab ärikiirendi alustavail ettevõtteil oma äri käima tõmmata. GameFounders toob Euroopast kohale kümneid asjatundjaid, nn mentoreid, kes annavad kolme kuu vältel kümne verinoore ettevõtte juhtidele igakülgset nõu, alates graafilisest disainist ja lõpetades turundusega.

GameFoundersi käekäik sõltub pakutavate nõustamistsüklite kasulikkusest. Nimelt on 16 investorit usaldanud GameFoundersile raha, mille ettevõte paigutab omakorda alustavatesse firmadesse, saades vastutasuks osaluse nois. Sedasi, nendib Ugand, on GameFounders justkui investeerimisfond, millel on koolitusfirma küljes.

Tõele au andes on sedasorti ärikiirendeid maailmas sadu. GameFoundersi teeb ainulaadseks tõsiasi, et ta pakub ärikiirendust üksnes neile, kes teevad arvutimänge. See on jõudsalt arenev valdkond. Seni on Ugandi juhitud ettevõttes käinud kiirendust saamas 28 meeskonda 16 riigist. Ligi kaks kolmandikku neist teenivad juba nii palju raha, et suudavad end ise ära elatada.

Arvutimängubisnis on valdavalt meeste ala. GameFoundersi eelmises kiirendustsüklis ei osalenud ainsatki naist, praegu kestvas on neid 25 osalejast neli. Sellegipoolest ei tunne Ugand end meesterohkes seltskonnas autsaiderina. «Ei usu, et mul on jäänud seepärast midagi tegemata, et olen naine,» lausub ta. «Inimesi hinnatakse ikka nende oskuste ja saavutuste najalt.» Siis lisab: «Ma saan aru, et palgalõhe on olemas, aga minu arvates on kõik ettevõtmise küsimus.»

Ugand, kes on lõpetanud Viimsi keskkoolis reaalklassi ning õppinud EBSis rahvusvahelist ärijuhtimist, on otsustanud järgmiseks käsile võtta keeled. Igal järgneval aastal ühe: algul vene, siis saksa, siis hispaania, siis prantsuse keele. Ja samuti õppida programmeerimist.

Pole kahtlust, et ettevõtlikkust tal jagub. Kõigele lisaks peab ta sõpradega Tallinnas Kristiine ja Foorumi keskuses väikest riideäri S’Nob. See nimi ei tulene sõnast «snoob», vaid väljendist sans noblesse, ilma kõrgklassi päritoluta. Sest kellegi päritolu nüüdisajal hakkamasaamist ei määra – määrab nutikus, väidab Ugand.

Diana Poudel, 33.

• Pere24 projektijuht.
• Varem töötanud hotellis Dzingel turundusjuhina.
• Õppinud Tartu Ülikoolis informaatikat (lõpetamata).
• 7-aastaste kaksikute üksikema.

Lapsed, kaksikud, andsid Diana Poudelile kolm aastat tagasi põhjuse, miks uuesti IT-maailma sukelduda. Ta oli õppinud Tartu Ülikoolis informaatikat, kogunud aastatega muljetavaldavad 160 ainepunkti, aga siis kõrgkoolist loobunud. Veidi üle aasta töötas ta Tallinnas hotellis Dzingel turundusjuhina, tõi ilmale kaksikud, kolis elama Laagrisse – ja seal sattuski raskustesse.

Probleemid tekkisid sellest, et äärelinnas oli raske leida lastele hoidjat. Üks neiu, kes tema lastega aasta otsa hästi hakkama sai, otsustas kolida USAsse ja hakata näitlejaks. «Ma ei suutnud talle võrdväärset pakkumist teha,» nendib Poudel. Mitu kuud otsis ta uut hoidjat. Tulutult.

Miks ta ei võiks teha veebilehte, mille vahendusel hoidja leida, küsisid tuttavad, kes teadsid Poudeli IT-oskusi. Oli ta ju lõpetanud Nõo reaalgümnaasiumi, saanud seal tehnik-programmeerija erihariduse ning osalenud isegi vabariiklikul informaatikaolümpiaadil.

«Kuidas küll?» küsis Poudel vastu. Kuni kuulis juhuslikult üritusest Garage48, kus meeskonnad arendavad intensiivse nädalalõpuga ideest toimiva IT-lahenduse või mobiilirakenduse.

Hea eeltöö tõi kiire edu. Poudel oli kuu aega enne üritust visandanud paberile kastikesi, kuidas tema veebi-lapsehoiuteenus välja peaks nägema, ning suutis tänu sellele oma lähteülesande IT-poistele kiiresti selgeks teha. Juba järgmisel päeval pärast lastehoiuveebi püstipanemist leidis esimene inimene selle kaudu oma võsukesele hoidja. Nüüdseks, kolme aastaga, on pere24.ee kaudu leidnud lapsehoidja, koduõpetaja või koduabilise ligi 5000 soovijat.

Poudeli algatuse muudab tähelepanuväärseks asjaolu, et ta on naine – ja IT-sektoris tegutseb naisi hirmus vähe. Nii mõnelgi IT-konverentsil on Poudelil tekkinud tunne, kas tal tõesti jäi uksel kahe silma vahele silt «Naistele sissepääs keelatud». IT-maailm muutub tema tähelepanekute järgi meestemaailmaks juba varakult: kui poistele tehakse arvutimänge, mis arendavad loogikat ning põhjuse-tagajärje seose nägemist, siis tüdrukuile valmistatakse mänge stiilis «puhasta kassi hambad ära». Selleks et meelitada tüdrukuid rohkem IT-maailma sisenema, tuleks Poudeli sõnul julgustada neid rohkem riskima.

Kuigi Poudel peab ennast IT-valdkonnaks veel wannabe’ks, algajaks, paelub teda – ta loetleb –, et 1) erinevalt inimestest saab arvuti puhul aru, kuidas ta mingi tulemuseni jõuab; 2) kui tulemust ei tule, saab arvutil proovida asju teistmoodi, mis tähendab, et mängulisust on palju; 3) kui arvutis läheb midagi viltu, teed kindlaks, kus peitub viga, ning parandad selle – erinevalt inimkollektiivist, kus halba õhkkonda nii kergelt juba ei lapi.

Aga kui keegi arvab, et IT-vallas tegutsevad naised on nagu hallid hiirekesed, siis Poudel lükkab selle eelarvamuse naerdes ümber. Ei, pigem on nad väga värvikad kujud, teatab ta.

Nagu ta isegi: osaleb ekstreemspordivõitlustel, fännab ulmekirjandust ja usub vankumatult kodanikualgatuste jõusse.