Monika Kuzmina: julge teha, mida armastad!

Monika Kuzmina Foto: Tiina Kõrstini/Õhtuleht

Kes või mis on sulle sinu elus kõige tähtsam? Jah, ühiskonnas on levinud vastus – perekond või karjäär, lapsed või vanemad, vend või õde, võim või raha või hoopis midagi muud. Monika Kuzmina kirjutab portaalis Good News, et tegelikkuses oled see kõige tähtsam hoopis sina ise.

Selleks, et osata maailmale midagi anda, on vaja alustada iseendast. Kuidas sa saad kedagi teist armastada enne, kui sa ennast armastad? Nii et kallis kirjarea lugeja, mul on sulle üks ettepanek. Kui õige sulgeks peale selle lõigu lugemist silmad ja paneks käed iseenda ümber ning ütleks kõva häälega või sosinal või hoopis mõtetes: «Ma armastan ennast»!?

Kas tundub kohtutav ja veidi naeruväärne mõte? Ja mis siis! Sul ju ei võta see tükki küljest ja kui kardad «hellusehooga» teises toas viibivale inimesele vahele jääda, sule uks ja proovi siiski järele. Sule silmad ja armasta ennast päriselt, tunneta seda, usu endasse ja jää mõneks ajaks suletud silmadega iseendaga…

Ja siis küsi endalt, kes see päris sina siis oled. Küsi endalt, millised on su põhiväärtused. Uuri, mis sulle hinges päriselt meeldib teha ja millised on sinu muinasjutulised eluhetked, mida endaga kaasas kannad. Ära kindlasti jäta küsimata, milline on unistuste sina?

Kuidas see unistamine siis käib? Esiteks oleks põnev meil koos unistada, milline on unistuste SINA ja MINA. Kas me oleme väga rõõmsad või oleme hoopis väga targad. Ehk on meil avaldunud meie tõelised anded? Pane silmad kinni ja kujuta ette ennast parimas vaimses ja füüsilises vormis kui eales varem – milline on parim osa sinust, milline sa oleksid, kui saaksid kohe valida, milline olla?

Ja nüüd tegudele!

Julgustan ka sind, hea inimene, tegema ikka seda, mida armastad, millest hoolid ja usu, see valmistab lõpuks kõigile rõõmu – alguses sulle, siis sinu lähedastele ja ehk kunagi kogu maailmale. Ja mis peamine, ära mitte kunagi anna alla!

Kui vaadata minu elus tagasi, siis olid olemas kõik eeldused, et ma ei saaks elus mitte millegagi hakkama: perekond oli katkine, koolitee konarlik, sõbrad osaliselt kahtlased ja maailmast arusaamine puudulik.

Olen veel siiski dilemma ees, kas inimene areneb läbi kannatuste või tegelikkuses vajab inimene enese leidmiseks vaba teekonda ja piisavalt vaimset positiivset hapnikku, et mitte ennast teiste inimeste teele eksima unustada.

Küll aga pole mul vähimatki kahtlust, et iga inimene peaks saama tegeleda sellega, millega ta tegelema on loodud. See miski avab meid siis maailmale ja seeläbi avab maailma end meile. Me ei pea võistlema mitte kellegagi ega ennast kellelegi tõestama – see pärusmaa kuulub vaid meile endale meie endaga.

Seega kui me siin elus töötame millegi kallal, mis meile tegelikult korda ei lähe, tekib meis sisemine viha ja tahame või mitte, see viha tekitab viha. Loomulikult ei saa, pole võimalik ja ehk vahel ka polegi mõistlik öelda kõigele korraga hüvasti ja siirduda kohe Tiibetisse rahu leidmise rännakutele aga oma pärisloovusele tee rajamine peaks hakkama kohe nüüd.

Kuidas seda teha?

Esiteks tuleb endale selgeks teha, millised tegevused sind õnnelikuks teevad. Peale seda võiks välja mõelda, mida sa väga hästi või lihtsalt hästi teed. Ja meie teekonna alguspunkt ongi selge. Olla parim iseendast on kerge läbi tegevuste, mis meile meeldivad. Teha seda, mis sul hästi välja tuleb, teeb meid rõõmsaks ja seeläbi oleme positiivse energiaga ümbritsetud ja see omakorda ühendub positiivsega. Pole ju mingit raketiteadust – ole sina ise ja tee seda, mis sulle meeldib!

Ei, ma ei öelnud, et see on kerge, kohe üldsegi mitte. Kui sa seni käisid ringi vingus näoga ja irisesid iga inimese kallal, kes su teele sattus, siis kui sa sellele seltskonnale hakkad tänasest suurepäraseid komplimente tegema, arvavad inimesed su ümber, et oled tõenäoliselt lolliks läinud, teeskled või on sellel mingi muu tagajärg, mis pole positiivne. See ei loe, tuleb vaid üleminekuprotsess üle elada ja ka selleks on üks väga hea viis. Uuele teele minnes otsi endale uued mõttekaaslased, ei ole võimalik teha eneses muutusi keskkonnas, kes sinuga koos muutuda ei soovi või vähemalt saab see olema väga raske. Küll aga saab teha soovitud muutused kiiremini viibides inimeste keskel, kellel on käsil sinuga sarnased tegevused. Kui oled juba saanud piisavalt tugevaks, et oma uue elulähenemise ja positiivse tee alguse oled kätte saanud ning teed seda, mida päriselt armastad, on sul selleks ajaks kogunenud ka piisavalt tugevust vaadata otsa kõigile neile, kellega varem konarlikel radadel koos sai aega kaotatud või siis ajast õpitud…

Ja üks pisikene asi veel – korda ikka endale, et sa oled julge ja see kes sa oled, on armastust ja armastamist väärt just sellisena nagu sa oled!