Merel kajakis ununevad kõik töömured ja probleemid

Poisid, maa paistab! Loo autor, EMT avalike suhete juht Kaja Sepp merel, selja taga GPS-seade navigeerimiseks, pump vee kajakist väljapumpamiseks ning panipaiga luugi musta värvi kate. Foto: Leivo Sepp

Kui päike on mere jääst vabaks sulatanud ja mälusopist üles kerkiv kajakate kisa õhtul uinuda ei lase, pole kajakisõitjatel enam rahu. Rõõm liikumisest ja merel tekkivast seletamatust vabadusetundest kisub vee peale.

Esimest korda kajakisse istudes võib teid tabada ehmatus. Nii madal! Nii kõikuv! Nii ebastabiilne! Kuidas sellise kipaka asjaga üldse vee peal püsti püsida? Ja siis tuleb veel laine!

Aga kui esimene ehmatus üle läinud ja esmased sõiduoskused omandatud, on kajak vägagi kindel sõiduvahend. Muidugi on kajakitel mitmesuguseid mudeleid ning kompromiss kiiruse ja stabiilsuse vahel võib paikneda skaala eri otstes. On laia põhjaga rahulikke «triikraudu», mille ümberajamine peaaegu et pingutust nõuab ja mida kasutatakse loodust ja seltskonda nautivateks matkasõitudeks. On aga ka nooljaid ülikiireid võistluspaate, kus algaja võib tõepoolest kohe sisse istudes hakkama saada pooliku eskimopöörde ehk põhja ülespidi keeramisega.

Kajakeid on ühe- ja kahekohalisi, pikemaid ja lühemaid, sirgeid ja ülespidi kaarduva ninaga, tüüriga ja ilma, kiiluga ja ilma… Ka aere on väga erinevaid: algupäraseid puust «tikukaid», laiade labadega ja kühvlikujulisi… Kajakisõiduga alustades tasub enne varustuse soetamist proovida võimalikult palju variante, et oma eelistused selgeks teha.

Mind võlub enim kajakisõit merel, kust maad igal hetkel ei paistagi. Kui ümberringi on ainult vesi, tuul, päike ja sina kerge kajakiga seal vahel, tekib eriline tunne. Kajakis istudes on silmad merepinnast umbes meetri kõrgusel ja silmapiir nelja kilomeetri peal. Vähehaaval hakkab silm horisondil eristama kõrgemaid märke – Maa kumeruse tagant ilmuvat majakat või vaatlustorni, siis juba ähmast maariba, mis aina suuremaks, selgemaks ja detailirohkemaks muutub. Merel tekib ka iseäralik vabaduse ja rahu tunne ning omaette elamuseks on teinekord kogu jõudu ja tähelepanu nõudev võitlus tuule ja lainetega.

Vee pealt avaneb ka tuttavatele kohtadele hoopis teistsugune ja uutmoodi vaade. Maale astudes tundub see jalge all õõtsuvat, kuid preemiaks on mõnus väsimus ning tõepoolest unustamatud vaatepildid. Ja kõik raskused muudavad retke ainult meeldejäävamaks.

Soovimatu vesimaadlus

Kajakisõitja varustusse kuulub pikk aer, mille mõlemas otsas on laba, ning päästevest ja põll. Viimane ei ole köögirõivas, vaid spetsiaalne neopreenist või muust veekindlast vahendist kate, mille ülemine, torujas osa on ümber sõitja keha ning alumine ots tõmmatakse katteks kokpitile –  avale, milles sõitja istub. Pärast põlle kinnitamist on kajakist väljas ainult sõitja ülemine kehapool.

See, et sõitja on nii kindlalt kajakisse suletud, tekitab küsimuse, mis juhtub ümbermineku korral. Kuidas siis kajakist välja saada?

Kogenud sõitjad ümber läinud kajakist ei lahkugi. Kui eespool oli juttu ülespidise põhjaga lõppevast poolikust eskimopöördest, siis tegelikult tähendab eskimopööre vee all tehtavat täispööret, mille järel sõitja teiselt poolt pinnale jõudes kajaki taas õigetpidi keerab.

Eskimopööre nõuab muidugi harjutamist ja on eriti keeruline kahekohalise kajaki puhul, nõudes äärmiselt koordineeritud tegutsemist. Alternatiiv on vee alla sattudes põll lahti tõmmata, kajakist välja sukelduda ning selle kõrval pinnale tõusta. Oluline on aeru mitte käest lasta (mida sa pärast ilma selleta peale hakkad?) ning muidugi tuleb kiiresti kinni haarata ka põhi ülespidi triivivast kajakist, et tuul ja laine seda eemale ei kannaks.

Kui kajak on hoogu võttes tagasi õigetpidi keeratud, on omaette küsimus, kuidas keset lagedat vett sinna tagasi pääseda. Uskuge: kui püüate end veest selle pika, kitsa ja libeda asjanduse peale vinnata, käitub see nagu kiusakas jonnipunn ja keerab end uuesti ümber. Kiru või vannu, nuta või naera – selles soovimatus vesimaadluses jääb võitjaks enamasti kajak, mis inimese oma turjalt aina uuesti ja uuesti vette heidab.

Selliste olukordade vältimiseks on kajakisõitjate varustuses aerupadi: aeru otsa tõmmatav täispuhutav kott, mille abil muutub aeru üks ots vee peal püsivaks. Kui asetada aeru teine ots risti üle kajaki, tekib vee peale kolm toetuspunkti ning kajakisse tagasisaamine on kerge ja kiire. Muidugi taas juhul, kui seda on eelnevalt harjutatud.

Pea kümneaastase sõidukogemuse juures olen soovimatult ümber läinud ainult korra. See juhtus umbes meetrikõrguses külglaines ja hetkel, kui me kahese kajaki kiirus oli küllaltki väike. Suurema kiiruse korral oleksime tõenäoliselt lainelt maha sõitnud, aga nüüd murdus laine otse paadi all. Kõrvalsõitja kinnituse kohaselt oli terve kuuemeetrine kajak hetkeks sõna otseses mõttes õhus, enne kui täies pikkuses ja ilus põhja ülespidi keeras.

Meile seal sees tundus see hetk (läheb? – ei lähe? – läks!) muidugi igavikuna, aga edasi käis kõik kiiresti. Järsku olime pea alaspidi vees, siis juba, aer pihus, paadi kõrval pinnal. Sõbrad pakkusid abi, kuid meil oli koostöö eelnevalt hästi kätte harjutatud ning juba mõne minuti pärast olimegi paadis tagasi. Kuna seljas olid meil kajakisõidu kuivülikonnad, ei tekkinud probleemi ka riiete märjaks saamisest.

Merehaigusest õnneni

Mere juurde kuulub sageli ka merehaigus, ning loomulikult ei pääse sellest kajakisõitjadki. Loksumist talutakse erinevalt ja kogemuse abil on taluvus ka treenitav (nii vähemalt väidavad meremehed), kuid siiski võib merehaigus ootamatult tabada ka inimest, kes pole kunagi varem sellega kimpus olnud. Kui lisaks looduse stiihiale – merehaigeks ei jääda ju siledal veel, vaid ikka tugeva lainetuse korral – peab sõitja võitlema ka iseendaga, oma iivelduse, nõrkuse ja pearinglusega, võib see põhjustada päris ohtlikke olukordi. Inimesega, kes selles olukorras toime tuleb ja vastu peab, on kaaslased edaspidigi valmis kõhkluseta minema nii merele kui ka luurele. Sest ehkki inimese kohta ütleb palju ka tema oskus raskustesse mitte sattuda, toob just võime raskustega toime tulla tema tõelise palge kõige selgemalt esile.

Loomulikult on meresõidust lahutamatu ka turvateema. Kanda kajakis päästevesti ning võtta kaasa päästevarustus (aerupadi, pump või veekühvel kajaki veest tühjendamiseks, köis jm) on elementaarne, nagu ka navigeerimisvahendite (kaart, kompass, GPS) kasutamine. Merele minnes (ja ka õnnelikult tagasi jõudes!) tuleb teavitada merevalvekeskust, sõites arvestada laevateede ja laevaliiklusega. Loomulikult tuleb jälgida ilma, eeskätt tuule tugevust ja suunda. Kõige ebamugavam on sõita poolküljetsi tagant saba peale lööva lainega, samas kui otse vastu voogavas kõrges laines on sõit suhteliselt turvaline, ehkki kahtlemata raske.

Merel kajakis ununevad kõik töömured ja probleemid, tuul puhub klaariks nii mõtted kui ka hinge. Ülal kiljuvad kajakad, taamal liuglevad luiged või väiksemad veelinnud. Õigel ajal õiges kohas olles saab kuulda hüljeste laulu, mis elustab kõik legendid merineitsitest.

Kellel tekkis nüüd isu kajakiga vee peale saada, siis lihtsaim moodus alustamiseks on guugeldada «kajakimatk» ning sobiv teenusepakkuja välja valida. Edasi võib juba palju juhtuda – ka see, et nakatute uue imelise hobi pisikuga.

Hea kaaslane vee peal

Kajak on parim võimalus näha maailma ka vee pealt. Ta sobib kiireks manööverdamiseks jõgedel, rahulikuks kulgemiseks järvedel ning pikemateks ületusteks avamerel. Ta on piisavalt suur, mahutamaks nädalatepikkuseks retkeks vajalikku, aga piisavalt väike, et transportida teda sõiduauto katusel. Ta on piisavalt raske hoidmaks kiirust aerutõmmete vahel, aga nii kerge, et teda saab kanda üksi või kahe inimese vahel. Tal on piisavalt kiirust pikkadeks päevateekondadeks, aga ta võimaldab võtta aega ka elu üle järele mõtlemiseks.

Aegna, Hiiumaa laiud ja Kolga lahe väikesaared Lahemaa rahvuspargi lääneservas on tuntuimad kajakiretkede piirkonnad, enamat pingutust nõuab jõudmine Kerile Pranglist põhja pool, Piirissaarele ja Eesti põhjapoolseimale Vaindloo saarele. Tegeletakse ka pikemate ja põhjalikku plaanimist nõudvate mereületustega, näiteks sõites üle lahe Soome või Säärest Lätti Kolka poolsaarele.

Kasulik info

Merevalvekeskus

Põhjarannikul 619 1224

Läänerannikul 454 9700