Miks meeldib mudilastele nii väga peitust mängida?

Foto: SCANPIX

Peitusemäng meeldib pea igale beebile ja väikelapsele. Teadlased usuvad, et nad on leidnud põhjuse, miks see on üks pisipõnnide lemmikmänge.

Uurijate selgitusel peitub mängu võlu selle paindlikkuses – seda saab kohandada vastavalt lapse arengule ning selle abil saab arendada lapsele vajalikke oskusi. Lisaks on see hea moodus, kuidas leevendada väikelapse hirmu üksi jäämise ees, vahendab Daily Mail.

Šveitsi arengupsühholoog Jean Piaget leidis oma uuringuga, et beebidel kulub mänguks vajaliku tehnika ja püsivuse arendamiseks kaks aastat.

Peitusemänguga on tegelenud mitu teadusgruppi, näiteks on uuritud ka seda, kuidas mõjub mängu ajal lapsele vanema hääletoon. James Russell Cambridge’i ülikoolist tegi eksperimendi, millega sooviti välja selgitada, miks arvavad lapsed oma silmi kinni kattes, et nad on nähtamatud.

Russelli meeskond jagas 3-4-aastased lapsed rühmadesse. Mudilaste silmad kaeti maskidega kinni ja neilt küsiti, kas nad on uurijatele nähtavad. Enamik arvas, et nad on nähtamatud. Palju oli ka neid lapsi, kes uskusid, et teadlased ei näe teisi maskidega teadlaseid. Sellest järeldati, et suurem osa väikelastest peab nähtamatuks inimesi, kelle silmad on kinni kaetud.

Et seda kummalist arvamust edasi uurida, anti lastele peegeldavad kaitseprillid, mille tagant nende silmi polnud näha, kuid millest nad ise hästi läbi nägid. Paraku sai 37st lapsest vaid seitse last aru, et kuigi nad ise nägid läbi prillide, siis teised nende silmi ei näinud. Nendest seitsmest lapsest, kes said katse põhimõttest aru, oli kuus last, kes ikkagi uskusid, et kui uurija tema silmi ei näe, siis on ta nähtamatu.

Lastel paluti selgitada, et kuidas nad saavad silmi kattes nähtamatuks muutuda. Sellise küsimuse peale tunnistas küll mitu last, et keha ära kao. Laste segadusest järeldasid uurijad, et 3-4-aastased ei oska veel tugevalt seostada oma füüsilist keha vaimse minaga, mida seostatakse silmadega.

Nõnda palusid teadlased põnnidel endale otsa vaadata ja jälgisid, mis saab siis, kui keset rääkimist pilk mujale suunata. Taas selgus, et laste meelest ei näegi teine neid siis, kui nad talle otsa ei vaata.

Teises eksperimendis tegid uurijad Gerrod Parrott ja Henry Gleitman mitu katset, et peitusemängu tagamaades selgust luua. Selleks jälgiti beebide näoilmeid, et teha selgeks, kuidas imikud mängu nautides naeru ja kulmude liigutamise abil oma ootusärevust väljendavad. Eksperimentides veeti põnne erineval moel ninapidi. Kui lapsed hoidsid käsi silmadel, ilmusid näiteks uurijad välja erinevates kohtades või oli tegu üldse täiesti uue inimesega.

Kui peitusemängu ajal inimene vahetus, siis naersid lapsed vähem ja seda igas vanusegrupis. See näitas, et juba kuuekuune imik oskab ette näha, kes ja kus varju tagant välja ilmub. Just see ootusele vastavus teeb peitusemängu lapsele nauditavaks. Kui lapse ootust reeta, pole ka mäng talle enam lõbus.