Pirgit Toomel: mida tähendab tänapäeva suhe?

Foto: SCANPIX

Inimsuhete üle mõtiskledes peab tunnistama, et reeglid, mis kehtisid sada, viiskümmend ja isegi kakskümmend aastat tagasi, on tänapäevaks täiesti uue suuna ja olemuse võtnud. Tekitades küsimuse - mis jama see tänapäeva suhetes õigupoolest toimub? 

Iga suhe algab faasist, kus osapooled üritavad teineteisele muljet avaldada ja teineteist jalust rabada, eksponeerides oma tugevusi ning varjates nõrkusi koos tõeliste vajaduste, ootuste ja väärtustega. Kuna üleüldine tendents näitab, et armastav ja hooliv pool osutub suhtes nõrgemaks pooleks, omamata võimu selle olemuse, reeglite ja isegi püsivuse üle, siis väljendatakse tänapäeval oma huvi ja matcho’likkust võimu hoidmise eesmärgi nimel kalgi ükskõiksusega. Kui paljud on teist oma «ehtsa mina» peale võltsi maski ette mananud, et mitte mingil juhul end liiga saadavana, lahkena, turvalisena, igavana ja nõrgana näidata, hirmust oma žansid maha mängida? Ka kõige armunum «kutsikas» ei ole nõus enam vorsti tükikese peale tagakäppadele tõusma ja trikke eksponeerima. Milleks olla südamlik, armastav ja hooliv, kui see tähendab kannataja rollis lõpetamist? 

Võimu ja kontrolli saavutamiseks kasutavad paljud meie seast psühholoogilisi trikke ja mänge, kus nt sõnumitele vastamiseks varutakse tunde ja halvemal juhul isegi päevi. Jättes teise poole ootepingile pimedasse teadmatusse küüsi närima. «Las ta nuputab» annab inimsuhteid malelauale paneva osapoole mõttekäik endast märku. Lõppude lõpuks kuulub kontroll suhtes selle kätesse, kes hoolib vähem. Tekitades küsimuse: «Kas uus kaaslane on ükskõikne ja muretu huvi puudumatusest, või kulutab ta kogu oma energia emotsioonide alla surumisele, et mitte mingil juhul kannataja rollis oleva hüpiknukuna lõpetada, keda tulevikus kontrollifriigi poolt piitsutakse?» Humoristid!

Taoline maskiparaad on tekitanud olukorra, kus on suhteliselt keeruline vahet teha südamlikel, kuid emotsionaalselt ebaküpsetel inimestel ja südametutel «ära kasutajatel», kes on armastavad ja hoolivad kuniks oma saagi ilast tilkuvate lõugade vahel koju magamistuppa meelitavad. Varjates oma tõelisi kavatsusi, mõtteid ja eesmärke hetkeni, mil on oma džunglimängud lõpetanud ja saagi vallutanuks kuulutanud. «Jah, ma tean, et sa otsid suhet ja pühendumist, kuid ma ei ole suhteinimene,» pihipingil pattude eest andeks paludes.

Kuigi sellistele inimestele tundub enda sidumine ja suhtesse astumine sama õudne kui metsas hundiga vastastikku seismine, ei soovita ka oma saaki vabaks lasta ja käppa pealt võtta. Pannes alguse märgistamata suhtele ehk 21. sajandi imele nimega «vabasuhe». Reeglite kohaselt toimib see hetkeni, mil emb-kumb leiab parema, põnevama ja sobivama, misjärel võidakse õndsas vabaduses vanale selg keerata ja uuega edasi liikuda. Tänuväärne on siinkohal asjaolu, et «vabasuhte» inimesed ei peta. Kuidas nad saaksid, kui nad ei ole kunagi suhtes?

Kogu selle «vabasuhte» temaatika ja kalgi ükskõiksuse juures iseloomustab tänapäeva suhteid ka fikseeritud plaanide puudulikkus. Keegi ei tee plaane olukorras, kus on oodata mõne kuuma naisterahva või meesterahva sõnumit või uue klubi avapeo kutset. Siinkohal jäta meelde, et kui su õhtusöögikutse peale mainitakse: «Vaatab praegu, vaba kava», siis ei peitu selle taga muud tõde kui: «Ma võtan sinuga ühendust, kui ma midagi paremat ei leia». Loomulikult võid hiljem oma Facebookist leida sõnumi sisuga: «Lenda peale, chillime». Hüpiknukk! Kuid ära siis imesta, kui leiad ükspäev samamoodi oma sotsiaalmeediat avades sõnumi: «See muutub liiga tõsiseks, ma tunnen, et ei ole suuteline pakkuma sulle seda, mida väärid». Lõpetades suhte ekraani taga ehk turvalises pelgupaigas, kus on võimalik vältida vaatepilti nõrgema poole pisaratest, värisevast häälest ja meeleheitlikest küsimustest: «Miks?»  

Lõpetuseks Rooma filosoof Augustinuse tsitaat: «Parem armastada ja kaotada, kui üldse mitte armastada.»