Kaido Pajumaa: mehed, lubage enda ellu rohkem värve ehk miks on mõttetu olla macho

Kaido Pajumaa Foto: Erakogu

Koolitaja Kaido Pajumaa kirjutab portaalis Sisekosmos sellest, kuidas paljud mehed peidavad end macho’likkuse taha, sest pelgavad oma tõelise mehelikkusega tutvust teha.

Ma olen pärit väga stereotüüpsest meeste maailmast, kus kõik macho’lik oli lubatud, ja kõik mitte-macho’lik oli tabu. See lähenemine väljendus nii suhtumises, käitumises, riietuses, jutus kui ka mõtlemises.

Usutavasti vormis mind selliseks nii generatsioonide pikkune meesliin suguvõsast kui ümbritsev keskkond nooruspõlves, kuhu kuulusid sõpradena pigem «lahedad» tüübid ümbruskonnast ja «eriti kõvad» tüübid poksitrennist. Ja selliseks ma siis kujunesin – väljast kõva nagu kivi, seest pehme nagu švamm. Ja usun, et just selline üks keskmine macho-mees ongi – väljastpoolt imetlevad teda kõik, aga sisemuses kajab ainult «Aidake!».

Tegelikult on macho’likult tugev olla väga raske, sest ükski mees ei ole oma olemuselt macho. Kõik mehed on oma olemuselt lihtsalt inimesed ja mehed. Kuna meile aga tundub (mõnikord ehk isegi õpetatakse), et sellest ei piisa, hakkamegi ehitama väliseid müüre selleks, et välja paista tugevam kui tegelikult oleme.

Siiski ei ole ka kõige macho-likumad mehed alati macho’d. Isegi, kui naisega tutvudes mõneks ajaks oma macho’likkuse säilitada suudame, ei suuda me igavesti seda rasket koormat kaasas tarida. Ühel hetkel soovime jääda lihtsalt inimeseks. Näiteks olen viimasel ajal mõelnud, kuidas V. Putin õhtuti väikeste mõmmidega pidžaama selga paneb, voodi peal koomiksit lugedes puuksutab ja itsitab ning siis õndsalt nagu väikene poiss magama jääb. Jah, õhtuti kodus paljalt või bokserite väel ringi silgates on isegi kõige macho’mal mehel raske oma macho’likkust säilitada. Sest me lihtsalt ei ole oma olemuselt macho’d, vaid täiesti tavalised inimesed, täiesti normaalsed mehed oma tunnete, muremõtete ja unistustega.

Macho’likkus eksisteerib ainult teiste inimeste jaoks – nii meeste kui naiste jaoks. Meeste jaoks eksisteerib macho’likkus eesmärgiga näidata teistele isastele, et ma olen sinust parem, tugevam, edukam jne, mis annab mulle ideaalis võimaluse kõik konkurendid ilusaima emase saamiseks eos elimineerida. Naiste jaoks eksisteerib macho’likkus aga eesmärgiga näidata emastele, et just mina olengi kõige parem, tugevam ja edukam isane, kellega tasub paarituda. Kas pole mitte primitiivne? Jah, aga just nii see meeste maailmas toimub. Ja sageli see ka toimib. Mida vihasema näoga mees ringi käib, seda suurem on tõenäosus, et teised isased eemalduvad. Ja mida vihasema näoga mees ringi käib, seda suurem on tõenäosus, et emased teda turvalise ja tugevana tunnevad.

Kõik see on aga ilus ainult näitemänguna. Meie, meeste, probleem on selles, et me unustame ära, et oleme juba mõned aastad loomariigist väljas olnud. Kui isaslõvi püstise lakaga savannis ringi jalutab, siis ongi ta kõige tugevam isane. Meie, inimeste, kõige suurema lakaga mehed on aga sageli sisemiselt tegelikult kõige nõrgemad, tekitades näilise tugevuse kaudu pikas perspektiivis probleeme nii endale kui ka oma emasele. Kuidas? Me ei suuda lihtsalt kogu aeg püstise lakaga ringi käia, sest see ei ole meie tegelik olemus. Meeste tegelik tugevus ja mehelikkus ei väljendu inimeste maailmas ju võimalikult suures lakas (võid lugeda ka autos), vaid sisemises tarkuses - nii emotsionaalses kui intellektuaalses.

Mehed, lubage oma ellu rohkem värve, ja seda igas mõttes. Ühevärvilisus ja endast erinevate ning natukene teistsuguste isaste sallimatus ei ole äge, rääkimata mehelik, vaid väiklane ja küüniline. Ma olin pikka aega macho (eriline nõmedik olin ma näiteks keskkoolis, kus käisin ringi nagu maailmavalitseja – kui oled näinud, siis tead) ja arvasin, et see teeb mind õnnelikuks. Ei, vastupidi, see tegi mind väga kurvaks, sest tänu oma välisele macho-müürile ei julgenud ma olla enam inimene, sest olin loonud endast kartmatu isase mulje. Aga kartmatu isane on väga raske olla, sest keegi ei tea ju täpselt, kuidas kartmatu isane peaks käituma. Ja nii siis tunduski kõige mõistlikum strateegia olevat sageli lihtsalt vait olla – siis on vähemalt kindel, et ma ennast ei reeda, et tegelikult olen ka lihtsalt inimene.

Mehed, lubage oma ellu rohkem värve. Me võime alustada kasvõi ainult riietusest. Ka selles osas olen aastaid stereotüüpides kinni olnud, naeruvääristades kõike ja kõiki, mis minu maailmapilti ei sobitunud. See väsitas mind ära, aga ma ei osanud end ka aidata. Tänu aga oma heale sõbrale Tiidule, kes on muide kõige sõbralikum ja samas stiilsem mees Eestis, olen astunud sammu värvide suunas – näiteks olen soetanud endale riideid, mida ma veel 5 aastat tagasi vaadanudki poleks (sest ainult edevad jobud käivad ju sellistega). Ma ei tea, kas see on mingi sügavam kontakt oma naiselikuma poolega, mida macho’lik eluviis mitte kunagi ei lubanud, aga igatahes on see aidanud laiendada minu arusaama meheks olemisest ja mehelikkusest tervikuna.

Äkki ei olegi mehelik olla hirmuäratav, vaid hoopis sõbralik ja lahke? Äkki ei olegi mehelik eeldada, et kõik peavad sind austama ja kartma, vaid hoopis alustada teiste austamisest ja kartmisest, et liigse macho’likkusega end lihtsalt lolliks teeme? Ja äkki ei olegi mehelik hallilt ühevärviliselt riietuda, vaid kanda hoopis tagurpidi pööratud ruudulise äärega teksaseid koos punaste kingadega?