Möödunud nädalal toimunud konverentsil «Miks Eesti naine ei sünnita?» otsiti vastust küsimusele, miks lükkavad Eesti noored laste saamist järjest kaugemale tulevikku või otsustavad lapsi üldse mitte saada. Telemees, perenõustaja ja isa Hannes Hermaküla toonitab aga, et seda küsimust ei saa vaid naiste õlule panna.
Postimehe gallupis, kus küsiti, mis pärsib enim Eesti naiste soovi sünnitada, juhib ülekaalukalt põhjus – ebakindlus tuleviku pärast. Siinkohal võib muidugi tekkida küsimus, millise tuleviku pärast? Kas majandusliku või mõlema vanemaga seotud tuleviku pärast. Esimene on nii nagu ta läänemaailmas parasjagu on. Suurt katastroofi pole ees justkui näha, samas skeptikud hoiatavad, optimistid loodavad.
Küsimus, kas isa jääb lapse kõrvale, on ilmselt teravam. «It takes two to tango,» laulis kord Louis Amstrong. Lapse tegemiseks on kahte vaja, ühest kohe mitte kuidagi ei piisa, naine lihtsalt ei rasestu iseenesest. Samamoodi on kasvatamiseks kahte vaja. Jah, paljud on ühe vanemaga pidanud hakkama saama, aga kaks on siinkohal kõvasti parem. Naisel suurem julgus nii majanduslikult kui emotsionaalselt, lapsel suurem heaolu ja parem pagas ellu astumiseks.
Kas me suhe jääb püsima? Kas oleme lõpuni koos? Mis garantii mul on, et ta ühel päeval minema ei jaluta ja mind pringima mudeli vastu välja ei vaheta? Aga sa küsi ta käest! Arutage oma ootused abielule või paarisuhtele läbi. Ära lihtsalt libise uude suhtesse!
Keegi meist ei libise märkamatult pangaga või mobiiliside pakkujaga suhtesse. Ühel hetkel märkad et «Ohoo, ma olen neile midagi võlgu!» Te arutate läbi, lepite kokku, kirjutate alla. Ja mõlemal poolel on kindlus suurem.
Üks PREP (paarisuhte rahulolu edendamise programm) koolituse, mille koolitaja olen, põhitõdesid on hea suhte ehitamise neli alustala: füüsiline, emotsionaalne, kogukondlik ja pühendumise turvalisus.
Kord käisime koos ameeriklasest sõbraga tema venna pulmas Kalifornias. Paar päeva enne pulma ütles vend nagu muuseas ühes vestluses, et ta proovib seda naist 6 kuud ja kui suhe tööle ei hakka, siis ta vaatab edasi. Ma ei kujuta ette, mis tunne võib olla naisel, kui ta saab pulmapäeval teada, et teda proovitakse pool aastat ja siis vaadatakse edasi. Mina mehena jätaks sellisel puhul altari ees jah ütlemata ja räägiks tulevase kaasaga asja kõigepealt sirgeks.
Just see pühendumise turvasammas peaks kindlustunde aastateks andma. Lapsed on paarikümne aastane intensiivne projekt ja elu lõpuni kestev toetusprojekt. See muidugi väheke veider sõna lapse kohta. Pigem on nad naturaalne osa elus, mis rikastab tohutult abielu või paarisuhet. Selleks et neid armsaid «naturaalosakesi» Eestimaa peredesse rohkem sünniks, on vaja mehe abi. Ja mitte ainult nende tegemisel, vaid üleskasvatamisel.
Mees, anna naisele tunda, et sa kavatsed oma lapsed üles kasvatada ja nende ema armastada ka siis, kui viimase pulmapäeva kabariidid tsipa muutunud on!