/nginx/o/2014/04/07/2943806t1h2599.jpg)
Teate neid naljakaid olukordi, kus kohtud võhivõõra inimesega, kes teab sind, aga sina teda mitte? Keegi, kes tormab sinu poole rõõmuhõiskel: «Tšau! Sina siin! Kuidas sul läheb? Mul on hea meel sind üle nii pika aja näha!» Omaette mõtled: «Kes ta on?», kuid vastad sama rõõmsalt: «Tšau! Sellest on tõesti tükk aega, mil viimati nägime. Hästi, hästi ja sul?»
Ma sain eelmisel nädalal kutse õhtusöögile naisterahvalt, kellega me kummalise juhuse läbi olime Facebookis üksteise sõbralisti sattunud. Ta kirjutas mulle: «Sellest on möödunud tükk aega, mil meid tutvustati ja mil viimati nägime, mistõttu võiksime uuesti kohtuda ja teineteist lähemalt tundma õppida». Täpselt teadmata, kellega on tegu, kahtlustasin ootamatu sõnumi taga oma head sõpra, kes enne teise linna kolimist nimetas end minu sotsiaalelu Guruks.
Kutsest kinni krabades tegin ettepanekuks peale õhtusööki ka peole minna ja tagasihoidlikust õhtust pikema koosviibimise korraldada. Tundus, et ma ei olnud ainukene, kes taolisi mõtteid mõlgutas, sest nimelt oli ta meile juba hilisemaks ürituseks välja valinud oma sõbra soolaleivapeo Russian Hillis. Glamuur, glamuur, glamuur. Enne kodust väljumist sain sõnumi sisuga: «Ma kannan nahast rinnahoidjat». Tänapäeva glamuur?
Restorani jõudes avastasin end kummalis-naljakast olukorrast, sest mul ei olnud aimugi, kes minu suunas rõõmuhõiskel tormas ja näo põsemusidega kattis. «Tšau, mul on nii hea meel sind üle pika aja näha!» Endamisi mõtlesin: «Kes on see naisterahvas, keda ma esmakordselt näen? Kas me oleme tõesti varasemalt kohtunud või seletab minu profiilipilt iga minu näojoone? Kuidas ja millal me üksteise Facebooki sõbralisti sattusime?» Kuid vastasin: «Tere ka minu poolt!»
Soolaleivapidu, kuhu peale õhtusööki läksime, ei jäänud oma eripäralt alla ka restoranis tekkinud kummalis-naljakast olukorrast. Ukse avas meile kõrgetel kontsadel nahkkostüümi riietatud naisterahvas, kes oma välimuselt meenutas mulle Catwomanit. Kellele lisaks võis silmata teisi sadomaso stiilis riietatud külalisi. Ei läinud kaua, mil ka minu tuttav oma triiksärgi nööbid avas, selle seljast võttis ja oma nahast rinnahoidja paljastas. Sellepärast ta siis seda mainiski!
Aeglase eestlasena hakkasin alles aja möödudes taipama, et tegemist ei olnud mitte tavalise sadomaso stiilipeoga, vaid hoopiski omasooihalejatele pühendatud erapeoga. See tähendas lisaks maja seintel paikneva kunsti nautimisele, jumalate joogi maitsmisele ja suupistete tarbimisele ka võimalust endale õhtuks kena samast soost paariline leida. See seletas, miks ka minu seltskonnakaaslane mul ruumist ruumi sabas käies mult tähelepanu nõudis ja selle puudusest mõne klaasi järel jalgu trampima hakkas. Nagu jonnipunn!
Selleks, et suuremat draamat vältida, jätsin peatselt hüvasti teiste külalistega, tuues ettekäändeks oma väsitava töönädala ja pakkisin enda kolm kodinat kokku. Aeg lahkuda, koju magama minna ja end järgmiseks päevaks välja magada. Selle peale pakkis ka minu kaaslane enda kaks kodinat kokku, pani mantli selga ja lahkus ühes minuga. Ilma pikema jutuda peatas ta esimese takso ja lehvitas uksevahelt ilma pikema jututa, öeldes: «Bye-Bye». No bye-bye ka sulle!
Peab tunnistama, et Robert Silverbergi sõnad «Lahkumistest sünnivad taaskohtumised!» on pigem erandiks kui juhuseks. Sellest oligi tükk aega möödunud, mil elu mind mõne kummalis-naljaka olukorraga üllataks. Kas ta üldse teadis mind varasemalt? Kuidas me üksteise sõbralisti sattusime ja mida ta mõtles sõnade all «Võiksime üksteist lähemalt tundma õppida»?