Naine24 üleskutsele jagada oma kogemust rinnavähist kirjutas naine, kes sai vähidiagnoosi kõigest 30-aastaselt. Enda kogemusele tuginedes paneb ta kõigile südamele, et kontrollis peaks käima ka nooremad naised.
Lugeja kirjutab: vähk ei küsi, kui vana sa oled
3. aprill 2014, 15:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen 37-aastane naine, kellel avastati kasvaja, kui olin 30. Juhtus see vaid napilt aasta pärast lapse sündi. Pean last oma elupäästjaks, sest ilmselt muutus tema ilmale tulekuga kasvaja agressiivsemaks ning andis endast märku.
Käisin kontrollis perearsti juures, kes teadis minu ajalugu vähiga (ema ja vanaema olid rinnavähiga kimpus ning sellesse ka lõpuks surid). Arst saatis mind koheselt onkoloogi juurde. Õnn oli jälle minu poolel, sest perearst pani ise otse onkoloogi juurde aja kirja, muidu oleksin pidanud veel kolm kuud ootama.
Niisiis käisin ma onkoloogi juures, kes soovitas kohe teha geenitesti. Diagnoosiks rinnavähk, II staadium. Sain kenasti keemiaravi ning tehti radikaalne mastektoomia. Arstid arvasid, et võiks siiski teha vaid osalise lõikuse, kuid tean, et siis oleks olnud ilmselt uus ravi paratamatu. Seega ma sellist riski ei võtnud - nii nagu Lea Liitmagi ütles, oli ka minul pisike laps. Pärast operatsiooni sain uuesti keemiaravi.
Loomulikult langesid välja kõik juuksed, kuid mul ei olnud kunagi selle pärast häbi, vaid tundsin hoopis uhkust, et võitlesin selle haigusega nii nagu sain. Arstid olid tublid ning usaldasin neid 100 protsenti. Ma ei kirunud ka ennast valesti elamises, sest olen eluaeg sporti teinud, korralikult söönud ning suitsu pole isegi mitte proovinud.
Pärast minu diagnoosist teada saamist käisid naised mu tutvusringkonnas ükshaaval kontrollis ära, sest siis jõudis neile kohale teadmine, et vanus pole siin määrav. Geenitestist selgus, et muteerunud geen on mul sees ning sellest on ilmselt tingitud ka meie suguvõsa naispoole kiire lahkumine siit ilmast. 2013. aasta lõpus suri ka minu emapoolne tädi, samuti vähki.
Mina, kui vähki põdenu, pean tunnistama, et eilne Lea Liitmaa intervjuu oli minu jaoks halb vaadata. Tundus, et ta loob endale mingit enesepettust. Kõik pole nii roosiline, kui võis tema jutust välja lugeda. Samas saan aru temast kui hingelisest ja vaimsest inimesest, kuid olin pettunud. Loodan, et tema tervis on tõesti korras ning ta saab sellest kõigest jõudu.
Soovin Leale palju jõudu ning usun, et kõik laabubki. Teistele soovitan end kindlasti lasta kontrollida ning kui arstid arvavad, et ollakse mingite haiguste kontrollimiseks liiga noor, siis tasub endale meelde tuletada, et ega haigustel pole lugu sellest, kui vanad me oleme.
Igavesti vahvat ja tervet elu meile kõigile!