Sille Poola: süüa tuleb nii, et tunneksid end tervena ja hästi

Supile esimest rohelist võtmas: Sille Poola oma taluaias. Foto: Peeter Langovits

Toitumisnõustaja, toortoitlase Sille Poola raamat «Toortoidu A ja O» on juba paar nädalat suuremate raamatupoodide müügiedetabelite tipus. Käisime autoril Mulgimaa metsade vahel külas ja uurisime, mida ta ise sööb.

Sille Poola (42) lippab taluköögist õue ja toob esimest värsket kevaderohelist. Tema aias Viljandimaal Morna külas on hapuoblikas, võilillelehed, murulauk ja küüslaugupealsed oma rohelised ninad juba mullast välja upitanud. Varsti tuleb naat, kõiksugu pungad ja kasemahl.

Suures supitirinas ootab külalisi soe tomatine köögiviljasupp – sinna peale ta peotäie rohelist raputabki. Vaagnatel on ohtralt banaane, õunu, apelsine, paprikat, riiulitel purgid kuivatatud kraami, ürtide, taimeteede ja isetehtud maitsesoolaga, kapiserval suur blender, toortoitlase asendamatu abiline.

Sööme isuga – supp maitseb imehästi, ka meestele. Kes tahab, võib sellele panna kurkumiga pähklikastet või hammustada kõrvale punasest kapsast ja linaseemnetest leiba. See pole küpsetatud, vaid kuivatatud. Saab ka marineeritud lehterkukeseeni ja banaaniputru viigimarjadega. Kõigi roogade ühisnimetajaks «talve lõpp» ehk laual on kõik see, mida enne suurt kevadet ja suve võimalik saada.

Imestan, et supp on soe. «See, et toortoitlased ei söö sooja toitu, on üks levinumaid müüte. Jah, me ei keeda ega küpseta, kuid sooja sööme ikka, eriti sügisel ja talvel. Tulise veega tehtud supp ja juurviljade aurutamine käivad asja juurde,» naerab Sille, kelle viiest lapsest kolm – Lauri (5), Sigrid (8) ja Ahto (10) – on kodus. Nemadki söövad oma supikausid kärmelt tühjaks, võtavad banaaniputru peale ja tormavad siis kasside juurde. Ühel nimeks Küpsis, teisel Kapten Kid.

Keegi lapsi toortoitu sööma ei sunni, neile see lihtsalt maitseb. Nende eriti suur lemmik on seesama pähklikaste ning ise blenderis tehtud jäätis külmutatud banaanidest ja värsketest maasikatest. Aga ka külmutatud mango pluss mustikad on armastatud variant. Siis meeldivad lastele veel kuivatatud «marjanahad», mis tehakse püreeks mikserdatud, plaadile määritud ja siis kuivatatud marjadest.  

Ei näri muru

Teised suuremad eksiarvamused on, et toortoitlased närivad vaid heina ja kapsalehti, näljutavad ennast ja neil tekib organismis eri toitainete puudus. Sugugi mitte, kui targalt süüa, ütleb Sille. Puu- ja köögiviljade valik on ju tohutu, neile lisanduvad marjad, pähklid, seemned, täisteravili, mesi. Ürdid ja maitseained juurde – kombineerimisvõimalusi tuleb sadu.

Ent kõht tuleb korralikult täis süüa, nii saab keha kalorid, vitamiinid ja mineraalid kätte. Sestap ongi toortoitlastel söögikogused suured. Sille toob näiteks enda sama päeva menüü: hommikuks apelsin ja pomelo, lõunaooteks kolm-neli banaani, lõunaks köögiviljasupp, õhtuks salat tomatist, avokaadost, Hiina kapsast ja varssellerist, lisaks veel pirnid ja viinamarjad.

«Miks mitte suvel kõht ka kausitäiest värsketest maasikatest või murelitest täis süüa, eriti veel, kui see mulle maitseb ja sobib ja ma seda armastan,» arutleb Tartu Ülikooli kaubanduse eriala lõpetanud Sille, kes alustas taimetoitlasena 11 aastat tagasi ja neist viimased viis on olnud toortoitlane. Sille sõnul on ta praegu tervem, kui oli kahekümneselt. Ta ei tarvita kreeme, kuid nahk on ilus ja sile. Tema silmanägemine on hea ja hallid juuksed muutunud tumedamaks. Ta ei ole aastaid võtnud ühtki tabletti, viirused ja peavalud lähevad ise kergelt üle.

Aga kui miski on ühiskonnas tavatu, siis hirmutamist ja eelarvamusi on ümberringi palju, tõdeb ta. Ka tema ise kõhkles alguses kõvasti, kui hoopis oma vanema, toona veel teismelise tütre mahitusel ja toetuseks taimetoidule läks – nüüd on tütar ise ema ja Sille nooruslik vanaema.

Sunnil pole mõtet

Naine süüvis teemasse järjest rohkem, tellis-luges teaduslikku kirjandust, õppis juurde toitumisteraapiat ja sai lõpuks USA Cornelli ülikoolist taimedel põhineva toitumise instruktori diplomi. Küllalt teadmisi kogunud, otsustas ta toortoitlust enda peal katsetada, kohtus endasugustega üle ilma ja hirme jäi aina vähemaks. «Keegi ju ei sure sellepärast, et sööb värsket, töötlemata toitu,» muigab ta. Pigem on hirmuäratav see, kui palju lisa- ja säilitusaineid me endale poeriiuleilt sisse kahmame, rääkimata istuvaks muutunud eluviisist, mille juurde kuulub endiselt ultrarammus ja raske söök.

Samas ta mäletab, et pärast aastast toortoitumist tuli tohutu rukkileiva isu – siis sõigi, kuni isu täis sai. Siit koorub välja samuti oluline tõde: ennast piirata ega piinata pole mõtet. Kui ikka tuleb koogi või leiva või tassi kohvi isu ja tuju, siis söö või joo. Kui su kehale toortoit ei istu või see teeb su nõrgaks, siis see sulle ei sobigi.

«Ei tasu järgida mingit moodi. See on igaühe vaba valik, tunnetuse ja äratundmise asi. Süüa tuleb nii, et tunnete end tervena ja hästi. Kui tunnete end paremini küpsetatud-keedetud toitu süües, siis nii tehkegi,» ütleb toitumisnõustaja, kelle menüüst moodustab toortoit talviti umbes 80 protsenti, suviti pea sada ja kes ei ütle ära täisteraleivast ega köögiviljahautistest. Tema advokaadist mees näiteks ka proovis taimetoitlust, kuid talle see ei istunud.

«Kui inimese menüüst on juba 60 protsenti värske toit, on see suur samm edasi,» nimetab Sille esimese mõõdupuu neile, kes tahavad oma eluviisi lihtsalt tervislikumaks muuta või toortoidu poole liikuda. Piisab ainuüksi sellest, kui tõsta taldrikul värske puu- ja köögivilja osakaalu. Oluline, et valikus oleks puhast töötlemata terviktoitu, näiteks toiduõli asemel avokaadot või oliivi; palju magusaid puuvilju, õunu, banaani, viigimarju, datleid, ka arbuusi ja mett – miks mitte teha neist puuviljasalateid ja smuutisid –, samuti kiudainerohket täistera- ja kaunvilja.

Kevadiseks keha puhastuseks ja turgutuseks soovitab ta kõigile kase- või vahtramahla. Eriti aga smuutisid, kus kreemisuse andmiseks sees banaani või mangot, lisaks õuna, külmutatud marju.

«Ilmtingimata pange smuutisse väike peotäis esimest rohelist, mis parasjagu käepärast. Naati, võilille, kortslehte, hapuoblikat, vesiheina, maltsa, ka noori sõstrapungi või -lehti – neis on kõva vitamiinivägi sees,» soovitab Sille ja lisab, et piisab vähesestki rohelisest.

Kevade alguse supp

See soe supp on ideaalne praegu, kui omamaist värsket kraami veel liikvel ei ole. Sobivad just need köögiviljad, mis endale maitsevad. Hea täiendus on esimene aiaroheline. Kes tahab rammusamat, võib lisada ka avokaadot.

•    käepäraseid köögivilju, nt brokolit, lillkapsast, varssellerit, valget redist, kabatšokki

•    paar värsket tomatit

•    peotäis kuivatatud tomateid

•    soola, pipart, värskeid ürte

•    tulist vett

•    võimalusel esimest kevaderohelist, nt hapuoblikaid, murulauku, noori võilillelehti

Leota kuivatatud tomatid eelnevalt pehmeks. Riivi peene riiviga kabatšokk (vajadusel koori) ja valge redis, tükelda ülejäänud köögiviljad. Mikserda värsked ja kuivatatud tomatid blenderis

püreeks, vala kaussi teistele köögiviljadele ja lisa tuline vesi. Maitsesta ja lase veidi aega tõmmata, võid ka soojas hoida. Võimalusel lisa serveerimisel värsket kevaderohelist. Söö kehasoojalt.

Salat lehterkukeseentest

Et Sille Poola kodukandis leidub lehterkukeseeni, on tal neid kuivatatult kõvasti varuks. Neist võib teha salati, mida supi või muu roa kõrvale näksida.

•    kuivatatud lehterkukeseeni

marinaadiks 1 tassitäie seente kohta:

•    1 sl sidrunimahla

•    0,5 tl meresoola

•    soovi korral maitse järgi nama shoyu või tamarikastet

Leota kuivatatud seeni 10 minutit, nõruta. Sega marinaad ja vala seentele. Masseeri kätega läbi ja jäta vähemalt pooleks tunniks toasooja seisma. Säilib külmikus paar päeva.

Magus banaanipuder viigimarjadega

Värskuselt ja toitainesisalduselt hea hommikusöök või ka magustoit kogu perele, valmib imekiiresti.

•    5 väga küpset keskmist või suurt banaani

•    8 kuivatatud viigimarja

Leota viigimarju vähemalt paar tundi kuni öö. Võid jätta pool banaani kaunistuseks. Vajuta banaanid kahvliga või saumikseriga katki, haki viigimarjad ja pane pudru peale, lisa banaaniviilud.

Vastused levinud küsimustele

Sille Poola värskelt ilmunud raamat «Toortoidu A ja O» on kasulik teejuht kõigile, kes tahavad süüa tervislikumalt, otsivad toidulauale vaheldust või praktilist-kogemuslikku-uurimuslikku teavet toortoitumisest. Raamat on põhjalik, retseptid lihtsad ja isuäratavad.

Suurematele huvilistelt teadmiseks, et mais tuleb Tallinnas toortoidumess, augustis aga -festival, lisainfot mõlema kohta leiab www.toortoidufestival.ee.