Margit Härma: ohtlik, hirmus toit!

Margit Härma. Foto: Tairo Lutter

Viimasel ajal on mul olnud põhjust olla rahul ja uhke meie inimeste üle. Iga päev näen töö juures, kuidas mu kliendid teevad arukaid ja läbimõeldud toiduvalikuid. Tervisest ja toidust kirjutatakse palju ja tõsiselt. Ja see on hea.

Kirjutatakse e-ainetest ja teadusuuringutest, loetakse kõval häälel kaloreid. Räägitakse uutest fundamentaalsetest tõdedest toitumise vallas, nagu näiteks sellest, et peaksime sööma nagu koopainimesed või et toiduaineid tuleks valida vastavalt veretüübile. Ja iseenesest on see ju vajalik ja hea. Aga paistab, et selles infotulvas ning uue avastamise ja jagamise tuhinas on unarusse jäänud kaine talupojamõistus.

Vahel hakkab tunduma, et seda head tarkust saab juba liiga palju. Teadus ja müüdid, arsti ja sõbranna soovitused, raamatud ja meedia – kõik on gurud ja spetsialistid.

Pidevalt pannakse mõni oluline toiduaine põlu alla või kuulutatakse terve toiduainete rühm ebatervislikuks. Siis tõstavad toidutootjate suhtekorraldajad hädakisa ja lüüakse letti vastupidist väitvad uuringud. Kõik see külvab umbusku ja tekitab hirmu toidu suhtes. Ei aita kaasa ka sellised artiklid tuntud päevalehtedes, nagu «Rukola tekitab vähki» või «Ohtlik toit: sai ja maisihelbed». Olen ehmatusega sattunud lugema noorte naiste toidublogisid, kus paanitsetakse, et kuskilt ei ole osta «puhast» toitu ja kõiges on mingi «keemia» sees. Jääb mulje, nagu toit oleks ohtlik terrorist.

Ühel seltskondlikul üritusel sattusime naistega toidujuttu rääkima. Ligi astus sümpaatne noor naine ja hakkas erutatult seletama, kuidas ta šokolaadi ostis: «Issand jumal! Ja siis ma hakkasin lugema, kui palju seal e-aineid sees on ja viskasin kogu tahvli kohe prügikasti!» Naised omakorda jälgisid valvsalt minu reaktsiooni – kas šokolaad on heas või halvas nimekirjas.

Arutasime rahulikult, et kui suure protsendi tolle naise lemmikšokolaad tema päevasest toidukogusest moodustab. Mitte palju, võib-olla pool protsenti. Siis arutasime, kui palju sellises koguses võiks olla e-aineid ja kui suur oleks hüpoteetiline mõju tema tervisele. Jõudsime kõik koos õnnelikule järeldusele, et mõned ruudud lemmikmaiust ei põhjusta parandamatut kahju kellegi tervisele. Kõik olid rõõmsad, et niigi läks.

Vanal ajal oli kombeks lugeda enne sööma asumist söögipalve, kus paluti toidule ja sööjatele õnnistust. Tänapäeval kirjutatakse, mõeldakse toidust molekulaarsel tasandil. Teatakse täpselt, kui palju on leivakäärus kaloreid, mitu protsenti päevasest kaltsiumivajadusest katab klaas piima. Kuidagi on ära unustatud, et söömine on üks kasulik, aga ka väga meeldiv tegevus, mida tuleks mõnuga võtta. Pestitsiidide paranoiline pelgamine, «keelatud» toitudest nimekirjade tegemine ja toidusse kahtlustavalt suhtumine ei tee kellelegi head.

Olen enda jaoks aastatega koondanud kõik teaduslikud faktid terve mõistuse abil paariks lihtsalt järgitavaks juhtnööriks.

Esiteks, tohib süüa kõike, mis haigeks ei tee.

Teiseks, toit, millele peale vaadates näed tooraineid ja tunned ära, millest roog on valmistatud, peaks moodustama vähemalt 80 protsenti igapäevasest toidust. Kõik muu on mõeldud maiustamiseks ja meeleheaks.

Kolmandaks, tasub hoida tarbitud ja kulutatud energia hulk tasakaalus.

Neljandaks, toidust on tark mõelda hästi ja sellest võib mõnu tunda.

Tundke elust ja toidust rõõmu!