Lugeja kirjutab: mida teed sina, kui sind rünnatakse?

Karate Foto: SCANPIX

Naine24.ee lugeja kirjutab, kuidas ta avastas enda jaoks karate ja miks ta seda spordiala ka teistele soovitab.

Oled just tulnud ühelt šikilt peolt ning kõnnid ihuüksi koju. Teel tuleb vastu kaks purjakil meest, kes plaanivad midagi halba. Oled tavaline koduperenaine, kes käib vahel Pilateses, kuid enda kaitsemisest ei tea midagi. Mida sa teed?

Sa võid joosta eest ära või ähvardada politseisse helistada, kuid alati see ei aita, mõned mehed on sellised, kes tegutsevad, kui on juba midagi pähe võtnud. Kõige parem oleks vastu astuda ning näidata, et sa pole mingi habras naine. Lihtsalt kätega vehkimisest pole kasu, kuid kui sa tead, mida sa teed, siis pole nende meeste kätte sattumine probleemiks.

Kõige kasulikum on minna õppima karated. See mitte ainult ei õpeta sulle enesekaitset, vaid mõjub hästi ka tervisele ning suunab rahu poole. Karate-do tähendab rahu teed ning selle õppimine on tõeline varandus!

Mina hakkasin õppima karated 11-aastaselt, kui meie kooli infoseinale ilmus teade, et kohal hakkab käima karate treener. Kuna mulle on alati meeldinud idamaised võitluskunstid, siis ei võtnud otsustamine kaua aega.

Esimest trenni mäletan väga selgelt. Meile hakati õpetama ründaja eest ära astumist. Olin väga uhke enda üle, et olin saanud selgeks tüki karatest, kuid järgmises trennis lausus treener mulle: «Tead, see mida sa eile õppisid, pole midagi. Karate õppimine võtab aega kogu elu, kuid iga kord, kui sa trennis käid, õpid sa midagi palju väärtuslikumat kui sa arvatagi oskad. Sa lähed trepist üles. See trepp on täis ootamatusi, see trepp on sinu elu. Üks trepiaste on mingi sündmus su elust ning mõni trepiaste võib olla nii suur, et sellest üle astumine võib tunduda võimatu. Kuid see, mida mina sulle praegu õpetan, on see, et sa saaksid neist võimatult suurtest trepiastmetest üles.» Sel hetkel käis mu peas plõks. Rohkem ei lausunud ta mulle midagi, kuid sellest hetkest ma teadsin, et karate saab olema osake mu elust.

Kakas aastat hiljem pidin karated enesekaitseks kasutama, kui olin läinud linna vanaemale külla. Ma sõitsin bussiga Mustamäele ja kui bussist välja tulin, istus peatuses üks umbes 16-aastane poiss, kes ilmselt ei olnud täie mõistuse juures. Ta rääkis minuga vene keeles, alguses sõbralikult. Kui ma siis talle selges eesti keeles ütlesin, et ma ei saa aru ja palusin tal mind rahule jätta, muutus ta ärevaks ja hakkas mulle kallale tulema. Hirmust lõin talle jalaga kubemesse ning jooksin minema. Kui ma ei oleks karated osanud, siis ma poleks tema juurest nii kergesti pääsenud.

Nüüd on karate minu jaoks väga tähtis ning tänu sellele olen parem inimene. Ma paindun hästi, mul on tervis korras ning ma olen väga heas vormis.

Mina soovitan naistel minna karated õppima nii enesekaitse pärast, kui ka oma eluviisi parandamiseks. Kunagi ei tea, millal sul karate abi võib vaja minna!

Selle kirja autor valis endale auhinnaks Avoni apelsini ja ingveriga lõhnasprei.