Näpunäiteid vanemale, kelle laps läheb sügisel esimesse klassi

Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

On üsna tavaline, et kooliteed alustavate laste vanemad on juba varakult mures, kuidas nende lastel koolis läheb, mida saab eelnevalt teha, et õppimine ladusalt sujuks.

Esmalt tuleb endale aru anda, et ees ei ole mitte enda unistuste elluviimine, vaid algab lapse koolitee. Kooskõla lapse huvide, soovide, võimete ja vanema tahte vahel olgu mõistlik kompromiss, kirjutab Saue Sõna.

Lapse koolivalmiduse kujunemiseks on oluline, et ta viimasel aastal osaleks aktiivselt lasteaias toimuvas õppetegevuses. Lasteaias valmistavad last kooliks ette erialaspetsialistid, kes oma tegevuses tuginevad riiklikule alushariduse õppekavale.

Koolivalmidus ei seisne üksnes lugemis- ja arvutamisoskuses. Koolivalmidust vaadeldakse läbi kolme arenguaspekti: füüsilise, sotsiaalse ja vaimse.

Füüsilisest arengust saab lapsevanem tagasisidet perearstilt. Laps peab taluma koolipäeva ja koolitee pikkust, jaksama kanda koolikotti. Oluline on lapse motoorne areng, erutus- ja pidurdusprotsesside tasakaal.

Kõige olulisem koolivalmiduses on lapse toimetulek. Ta tahab kooli minna ja teab, mis teda seal ees ootab. Hea tuju ja usaldav suhtumine on parim koolivalmidus. Seda aitab kujundada vanema ja kodu hoiak kooli suhtes. Lapsed peavad ise saama oma kooli kogemuse, mitte olema ajendatud vanema koolikogemusest.

Lapse sotsiaalsed kompetentsid kujunevad üldjuhul välja kolmandaks eluaastaks. Lapsevanem kasvatab oma last ja koolilt ei tasuks imesid oodata. Kooli tuleb oma kodu kasvatusega laps.

Et uuel eluetapil oleks lihtsam lapsel, emal-isal ja õpetajal, peaks  harjutama ja õppima suhtlemist.

Ootamisel ja järjekorras olemisel on koolipäevas suur osa. Kõik ei saa olla esimesed ja rääkida ei saa kõik korraga. Seda saab kodus väga hästi harjutada lauamänge mängides ja ühiseid arutelusid korraldades.

Koolielu põhineb reeglitel, millest tuleb vaieldamatult kinni pidada. Õpetaja sõna on reegel. «Ei» ongi ilma kauplemise ja tingimiseta «Ei».

Tihti kuuleme lapsevanemaid vestlemas, et minu laps on nii iseseisev. Sageli võrdub see aga hoopis isekusega. Laps ei ole veel küps kõiki otsuseid ja valikuid ise tegema. Ta vajab täiskasvanu tuge. Kui mudilasel on liiga palju otsustamisõigust, ei seata piiranguid ja tal on õigus kõikideks valikuteks, on kahjuks sageli tulemus lapsevanema ootustele hoopis vastupidine. Tegelikult on lapse jätmine iseenda hooleks lausa lubamatu, väidetakse Timo Parvela ja Jari Sinkkoneni raamatus «Kooli!». Erakordsest loovusest pole kasu, kui puuduvad reeglid ja struktureeritud õpetus.

Kodustel tuleks aidata ja õpetada last tundeid valitsema. Laps ei mõsta sageli enda emotsioone ja hinges toimuvat, eriti kui tulevad ette muutused. Tugevad emotsioonid kaotavad mõjujõu ja vaibuvad, kui neid on võimalik kellegagi jagada. Parim koht on ikka vanema süli.

Kodus tasuks hakata harjutama õppimist. On kindel õppimiskoht, alustatu tuleb lõpule viia ja mõne minuti pärast ei saa öelda, et ma enam ei viitsi, asjadel on oma koht: pliiats on pinalis, pinal on koolikotis jne.

Järjepidevalt tuleks jälgida, et lapsel oleks õige pliiatsihoid. Kaubandusest on võimalik osta kolmekülgseid, pliiatsihoidu toetavaid pliiatseid.

Ka kääridega lõikamine on oluline. Postkastidesse pannakse kuhjade viisi reklaambrošüüre, mis rändavad prügikasti. Õhtuti võiks mudilane neist toredaid pilte välja lõigata ja paberile kleepida. Kui veel natuke juhendada, valmivad uhked kollaažid.

Lugemisoskus on õppimisprotsessi üks alustala. Lihtsalt lugemisdrillil pole mõtet. Et laps tahaks lugeda, nõuab rohkesti tööd ja harjutamist, mis saab alguse ettelugemisest. Koolis on üsna kohe aru saada, kas lapsele on ette loetud. Sellest sõltub tema sõnavara, kuulmisoskus. Ettelugemisest kujuneb välja lapse ja vanema kordamööda lugemine ning kindlasti vestlus loetust. Sageli tulevad kooli lapsed, kes loevad soravalt, aga kui temalt küsida, millest ta luges, kehitab ta õlgu. Kui sisu ei mõista, pole lugemisoskusest kasu. Sisu mõistmata ei saa hakkama ei matemaatikas ega üheski teises õppeaines.

Seitsmeaastane laps ei pea veel kõigega ise hakkama saama. Nii lapsel kui õpetajal on ebameeldiv hoolitseda asjade eest, mis tegelikult kuuluvad vanemate kompetentsi.

Soovituslik hommikune «stardikontroll»:

1.    hommikueine söödud;

2.    hambad pestud;

3.    ranitsas kõik vajalik;

4.    eelmisel päeval koolis antud korraldused läbi loetud ja vajadusel allkirjastatud;

5.    ilmale sobilikud riided;

6.    hea tuju;

7.    liikluses olla ettevaatlik.

Ja koolipäev võibki muretult alata.

Suve teisel poolel tuleks kodus hakata harjutama uuele päevarežiimile üleminekut. I klassi laps peaks magama 10 tundi, seega tuleb õhtul õigel ajal magama minna. Ka magama jäämist on vaja harjutada, sest sageli kuuleme magamistoast hõikeid, et mul ei tule und. Siis tuleks leida põhjus, miks laps ei suuda õigel ajal uinuda, sest hommikul on vaja kindlal kellaajal tõusta. Erinevalt lasteaiast peab jõudma hommikul ka süüa.

Koolipäev algab täpselt õigel ajal. Enam ei ole mänguaeg, kõigil algab korraga õppetöö.

Soovitav on  tutvuda kooliteega ja koolimaja võib minna vaatama. Kindalasti peab kooli tulles olema selge pere elukorraldus, eraldi elavate vanematega koosolemise ja suhtlemise kord. Kool ei saa sekkuda pere suhetesse, peab olema ette teada, kellega laps koju läheb, kelle juures õpib jne.

Ees ootab veel kevad ja päikseline suvi. Kindlasti alustavad sügisel õppetööd rõõmsad ja õpihimulised uued õpilased koos positiivsete ning koostöövalmis õpetajate ja lastevanematega.