/nginx/o/2014/03/10/2883824t1h96c8.jpg)
Kuna minu enda elu on viimasel ajal nii stabiilseks ja igavaks muutunud, v.a olukord kontoris, kus kolleegid kohanevad Ülemuse ja minu vahelise suhtega, siis kavatsen teile sel nädalal hoopiski oma sõbranna Silvia elust kirjutada.
Pirgit Toomel: mis ajast sõnumi teel maha jäetakse?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soovimata siinkohal «Seksi ja linna» jäljendada, jätan vahele kirjelduse meie seltskonna erinevatest karakteritest ja asun koheselt loo tuumani. Tema DJ-st (eks)poiss saatis talle nädala keskel sõnumi sisuga: «Meie suhe ei ole enam see, sa väärid paremat. Kas sul on pool tundi, et kokku saada?»
BÄNG! Silvia ei hakanud kilplast mängima, et poolteist tundi oma elust mahajätmise kõne peale raisata. Emotsioonid laes, ütles ta koheselt oma 34-aastasele ööloomast poiss-sõbrale, et ta nende mõlema aega säästaks. Mida siin enam rääkida? Nagu arvata võite, järgnes sellele teada-tuntud haavatud printsi mängimine. «Asi ei ole sinus vaid minus, ma ei taha sulle haiget teha, luba ma selgitan,» jne, jne. Need mehed oskavad mind alati üllatada, kes naist maha jättes Ema Teresat otsivad, et haletsust ja halastust paluda. Milleks see sisutu kõne?
Nii nagu Shelley E. Taylor on väitnud, et naised eelistavad end raskematel aegadel sõbrannadega ümbritseda, kellega oma murekoormat, segaseid tundeid, kõikuvaid emotsioone ja hinge kriipivaid saladusi jagada, teadsin, et nüüd on minu kord Silviale tuge pakkuda. Pikema jututa tegin ettepanekuks end üles lüüa ja linna kõige kõrgemasse hoonesse Ladies Nightile vaadet nautima minna. Olles end kõrghoones mugavalt sisse seadnud ja vahuveini klaasid hankinud, otsustasime vana peatüki viimast lehekülge tähistada ning sellele ka kokkuvõte anda.
Pean tunnistama, et ma ei ole pikalt olnud olukorras, kus üritan toetada sõbrannat, kelle emotsioonid on kui Ameerika mäed. Paar minutit kurbust, paar minutit viha, paar minutit igatsust, paar minutit viha, paar minutit idealiseerimist, siis kurbust ja sellele järgnevalt jälle viha. Üritades mineviku idealiseerimise koheselt lõpetada, küsisin: «Kas sa tõesti soovid pere luua diskoriga, kes lõbustab pea iga öö tudengeid ja muidu töötuid tolknejaid? Kes joob oma sõpradega kuskil keldrisügavustes varahommikuste tundideni? Sinu unistuste mees on 34aastane poisike, kes ei suuda peale seitset kuud isegi korralikult lahku minna?» Vahel on lausa kummaline vaadata, kuidas inimesed kipuvad tõelisi asjaolusid unustades oma minevikku ilustama!
Samal ajal, kui me Silviaga tema elu üle arutelu pidasime, pöördus meie poole üks eakam aasiapärase välimusega meesterahvas. Veidi kohmetu olukord, sest mees oli ilmselgelt joogiga liiale läinud, kuid viisakust säilitades ulatas ta kõigest oma visiitkaardi ja lahkus. Olukorda ära kasutades sain öelda «Näed, sa oled noor ja ilus!» Ei läinud kaua, mil järgmine üritaja tuli talle end enesekindlalt tutvustama. Märkimisväärne sissejuhatus! Noormees tutvustas end näljase Haina, kelle eesmärgiks on Ladies Nightilt omale kena kala kõhutäiteks välja õngitseda. «Näed, sa oled söögiks!»
Nähes, et tal õnnestus Silvia oma lausega naerma ajada, otsustas viimane talle end ka lihtsa käe surumise asemel kaela visata ja pikema sissejuhatuseta suudelda. Mõne aja pärast küsisin Silvialt: «Kas me jätame selle Hai nüüd sinnapaika oma eesmärki täitma ja lahkume või soovid teha midagi, mille üle sa homme enam uhkust ei tunne?» Olles peo lõppenuks kuulutanud, võtsime garderoobist riided ja lahkusime rõõmsamatena kui uksest sisse astudes. «Näed, sul on lööki!» Hüvastijätuks Gwyneth Paltrow tsiteerides - parim ravi murtud südamele on aeg ja head sõbrad.