Anu Saagim: väikese ajuga kontorirott

Anu Saagim Foto: elu24.ee

Tänapäeval tulevad kõik asjad tükkidena. Näiteks kui osta riiuli, siis tuuakse kohale puuvirn. Ja kui osta sohva…. Ei mäletagi, millal viimati sohva ostsin. Aga silma jäi üks mõnus lebotamiskoht, isegi meelepärase kanga võis ise valida.

Kaubad said tehtud, aga blond nagu ma olen, unustasin küsida, kas sohva saabub koju ikka sohvana või tuhande tagumikku mahtuva tikuna. Oletasin, et tuleb siiski sohvana, sest kangaski õmmeldakse ju ikka sohva peale. Jumal teab, kust selle loogika võtsin! Noh, igatahes nii mõtlesin oma väikese kontoriroti ajuga, ja ega müüjagi mingit muud infot jaganud.

Saabus siis sohva kojujõudmise pidulik päev. Aga mida ei tulnud, oli sohva. Ja ei tulnud ka mingit teavet, et see ei tule. Inimesed, kes olid valvesse pandud, tegid seda tundide kaupa ilmaasjata. Sohva saabus kahe päeva pärast – tükkidena. Mõttetu oli toojate turja karata. Nemad olid vaid sõnumitoojad, kui nii võib öelda.

Egas miskit, hakkasin uurima instruktsioone. Ei leidnud, leidsin ainult hunniku metallosi ja peotäie kruvisid... Ja voilà, kortsus kokkupanemise õpetuse avastasin sohvakanga voltide vahelt! Tekst oli venekeelne ja pilt selline, nagu selle oleks joonistanud kolmeaastane Pakistani laps 12-tunnise tööpäeva lõppedes ja pimedas.

Ei hakanud mina seda sohvat kokku lappima. Kutsusin appi ühe tubli töömehe. Ei saanud temagi seda risukoormat kokku. Nähvas lõpetuseks vaid: «Pange oma tükid ja tikud teate küll kuhu kohta!» Helistasin kauplusesse ja kõne läks otse õigesse kohta. Mees, kes vastas, teadis täpselt, millest jutt käib, ja ütles, et joonis on valesti tehtud. Kutt tuli kohale ja tal läks selle pusle kokkupanemiseks kaks tundi. Temagi ei saanud vene keelest sotti, aga õnneks olid tal kaasas kõik vajalikud tööriistad. Minu kodust poleks selliseid leidunud.

Olen hiljem mööblikauplusi väisates küsinud ise kokkupandavate mööbliesemete idee kohta. See ei ole muuseas see, et tänapäeva kontoritöötajast tahetakse vahelduse mõttes arendada osavat käsitöölist, või et arvatakse, et iga pehme koha peal tööd tegevas inimeses elab väike innukas konstruktor. Ei ela! Tootjalt ja müüjalt langeb igasugune vastutus kohe pärast seda, kui mööblitükid on koju kärutatud. Kui paned oma sohva valesti kokku ja see esimese prallega kokku variseb, on see sinu, mitte tootja või müüja süü.

Loomulikult võib alati pöörduda tarbijakaitsesse ja kohtusse ja…Ühesõnaga väita, et Pakistani lapse joonistatud pilt oli kehv ja arusaamatu. Ainus, kes selles rumbas kaotajaks jääb, ongi ilmselt ainult see õnnetu pakistanlasest rosinasilm, kes lahti lastakse ja päeva lõpuks ilmselt prostituudiks müüakse.

Ametimees, kes mulle lõpuks selle risukoorma kokku pani, ütles muuseas, et kui õpetuse joonistanud tegelased saavadki oma töö suht-koht asjalikult tehtud, siis viimase paugu paneb ikkagi trükikoda, kes võib need lihtsalt hoolimatusest peegelpildis trükkida. Sellega oli kõik öeldud. Aga loomulikult, alati võib ju tellida meistrimehe, makstes talle 50 eurtsi kohaletulemise ja 150 kokkupanemise eest. Juhuu!

Ostsin hiljuti Viljandimaalt neljakümnendatel tehtud täistammest ümmarguse söögilaua ja kuus saarepuust tooli. Kogu komplekt maksis umbes sama palju kui moodsa sohva kokkupanemine, lisaks toodi kogu kraam koju kätte ja – kujutage ette – täiesti ühes tükis! Laud on uhke ja peab vastu ilmselt veel sada aastat. Sama ei oska loota oma uuelt imeliselt sohvalt.