Naine, kes armus basskitarri

Mai Agan Foto: Erakogu

Sel kevadel Stockholmi Kuningliku Muusikaakadeemia basskitarristina lõpetav Mai Agan kummutab eelarvamuse, et naine nagunii pilli mängida ei oska.

Saaremaalt pärit Mai Jõgi oli Kuressaare muusikakoolis kaheksa aastat viiulit kääksutanud, enne kui sai teada, et basskitarr üldse olemas on. Mis seal imestada, 15-aastaseks saamiseni oli tema elu kulgenud ju vaid klassikalise muusika rütmis. «Aga elu läheb ikka nii, nagu minema peab,» ütleb ta kümme aastat hiljem, 25-aastasena. Nüüd, elutargemana, peab ta viiuliõpinguid hindamatuks, sest vastasel juhul ei lõpetaks ta tänavu kuninglikku muusikaakadeemiat.

Ootamatu armastus

Mai sattus basskitarri sõrmitsema juhuse tahtel, aga mõistis kohe, et tema ja see madalaid võnkeid tekitav pill kuuluvad kokku nagu meri ja tuul. Lihtsalt seni polnud nad teineteist kohanud. «See on nagu armumisega – üks inimene tekitab «liblikaid» ja pöörab maailma heas mõttes pahupidi, teine jätab täiesti külmaks,» selgitab Mai Agan, kes sai uue perenime oma teiselt armastuselt, kitarristist abikaasalt Ain Aganalt. «Mulle tuli nagu uus elu sisse – teadsin, et minu tee, minu õnn, rahu ja armastus on muusikas.»

Klassikalise muusika jaoks peab Mai Agan end nüüd liiga metsikuks ja vaba hingega inimeseks, mistõttu tuksub tema süda pigem džässile – seda ta ju Stockholmi õppima läkski. Samas ei pea ta ennast nn klapid-ees-muusikuks, kes ühtki teist žanri ei aktsepteeri. Teeb enda kulul naljagi, rääkides, et on rokkstaar, kes pole veel kapist välja tulnud.

Kuid ikkagi: džäss, rokk, punk või popp? «Teen seda muusikat, mis mind puudutab,» vastab Agan. Nii näiteks mängib ta mullu novembrist Rootsi noore põlvkonna ühe edukama poplaulja Linnea Henrikssoni bändis, kirjutab muusikat oma heavy-fusion-kitarritriole ja oma bändile MaiGroup, kodus kuulab aga meeleldi Claude Debussy’d, Charles Ives’i või vanakoolirokki.

Kool nõuab muidugi oma. Pärast Tallinna Otsa-kooli siirdus Mai aastaks ühte Skandinaavia paremasse muusikakõrgkooli nimega Skurups Folkhögskola ja tegi seejärel katsed Stockholmi Kuninglikku Muusikaakadeemiasse. «Mulle oli hädavajalik oma mugavustsoonist välja astuda – minna keskkonda, kus on kõrgem tase ja tuleb rohkem pingutada. Arvan, et hakkasin alles siis keegi olema, kui sain aru, et ma pole mitte keegi.»

Kuigi muusikaakadeemia õppekeeleks on rootsi keel, ajab asja ära ka Agana kõneldav «svengelska» ehk rootsi ja inglise keele segu. Õnneks on muusikakeel nii universaalne, et enamikust asjadest on ansamblitundides võimatu mitte aru saada. Mis sest, et – nagu ta saare huumorit kasutades väljendub – pikkade teooriatundide lõpus vaatab üks silm põrandat ja teine lage.

Veel üks armastus

Mai Agan tõdeb, et paraku pole Eestis läbi ajaloo just väga palju naisbassimängijaid olnud ja seetõttu ei osata neid ka tõsiselt võtta. Arvatakse, et naine ei oska nagunii hästi pilli mängida. «Mul üks hea sõber ütles selle jutu peale naljaga, et naise koht ongi rusika ja kulbi vahel. Muusikute maailm on paratamatult meestemaailm, ja olen oma mänguga jõudnud tasemeni, kus käin mõnele mehele pinda. Kui see mind mõni aeg tagasi veel heidutas, siis nüüd küll enam ei viitsi – ega pea ma ka vajalikuks – end teistele tõestada. Tahan lihtsalt teha muusikat inimestele, keda see puudutab. Rootsi feministlikus ühiskonnas võetakse naisi kindlasti tõsisemalt,» räägib Mai.

Samuti on – ka Rootsi – muusikute hulgas oma nn tsunftid, ja kui julged oma rada käia, siis hakatakse kaikaid kodarasse loopima. Ja ikkagi: kuigi võrreldes Eestiga on Rootsis rohkem pillimeestevahelist konkurentsi, ei taheta omavahel eriti vaenutseda ning ollakse toetavamad. Mõistetakse, et kellegi õnn pole teiste õnnetus ning et tuleb ise sama moodi tööd teha ja vaeva näha – küll siis tuleb ka armastus!

Just see viimane – armastus – ongi elus kõige tähtsam, rõhutab Agan. Ja see puudutab otseselt ka isiklikku elu. «Minu puhul see skeem ei toimi, et vastandid tõmbuvad. Me tasakaalustame teineteist – Ain toob minu muusikasse rahu ja mina tema muusikasse natuke hullust,» ütleb ta. «Vaatame Ainiga enamikus asjades ühes suunas. Mulle on oluline, et saan oma kõige kallimaga KOOS millestki vaimustuses olla, sellest rääkida ja teada, et teine mõistab sajaprotsendiliselt.»

Mullu esimese autoriplaadi «Luv» üllitanud Mai Agan edaspidise suhtes suuri plaane ei tee. «Kõik läheb ikka nii, nagu minema peab,» nendib ta taas ning nimetab end pigem unistajaks, kes oma unistuste nimel tööd teeb.

«Eestis käin ma tihti, aga süda ütleb, et pean veel mõned aastad Rootsis oma unistusi taga ajama... Tean, et olen õigel teel.»

Kindel on aga see, et bakalaureuseõpe lõpeb Stockholmis sel kevadel, ja juunis võib süldi ja tordiga ukse taha tulla.