/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
Esimese naisena sai Eestis juhiloa 1924. aastal Alide Johannson, siinse autoklubi asutaja Julius Johannsoni abikaasa. Kui 1920ndatel–30ndatel pälvisid daamid autoroolis üleüldist imetlust ja tähelepanu, siis tänapäeval ei kujuta paljud naised elu autota ettegi. Arteri arvamismängus räägivad tuntud daamid oma autodest ja lugejad saavad mõistatada, kes on ühe või teise sõiduki omanik.
Peugeot
Oma esimese auto sain 1989. aastal isalt päranduseks ja see oli Žiguli 06. Juhiloa olin saanud kuus aastat varem – seega selleks ajaks, kui pidin sõitma hakkama, oli sõiduoskus täiesti ununenud. Tänu paari sõbra mõnele õppetunnile sain aga asja ruttu jälle selgeks! Imestan, kuidas ma üldse esimesel katsel juhiloa kätte sain.
Laulva revolutsiooni aegse Žiguliga sõitsin paar-kolm aastat, siis hakkasid kõik endast lugu pidavad inimesed neid lääne autode vastu välja vahetama. Nii minagi. Järgmine oli siis Saksamaalt toodud Volkswagen Golf. Temaga sõitsin ma vapralt seni, kuni olin ilmselt kõik autoosad peale mootori välja vahetanud.
Niisiis oli aeg päris uus auto osta, ja selleks osutus Škoda, millel oli Golfi mootor. Škodaga oleks ma ilmselt kaua aega sõitnud, aga ... Nimelt parkisin ühel laupäeval auto tee äärde ja läksin poodi. Sealt tulles nägin, kuidas üks auto kihutab mööda trammirööpaid, kaotab juhitavuse ja maandub teise auto otsa, see lendab õhku – ja siis taipan, et see on minu auto, ja kõik see juhtub minust kümne meetri kaugusel. Usun, et see päev oli mu teine sünnipäev ...
Järgmise auto ost oli väga spontaanne, sõbranna soovitusel sai valitud Peugeot. Väljanägemine sobis.
Mitsubishi Outlander
Kolm aastat tagasi olin väga kurb ja tahtsin saada midagi rõõmsat, tugevat ja turvalist, mis kaitseks mind kõikide halbade asjade eest. Ja siis saingi endale kasutatud Mitsubishi Outlanderi, punast värvi, nagu olin ammu unistanud.
Mis seal salata, me saame väga hästi läbi. Ainult tema ülalpidamine on läinud palju kallimaks, kui ma oskasin arvata. Ikka on vaja putitada siit ja sealt ning bensiini võtab ta ka arvatust rohkem. Aga ta on kindel ja tugev, tema peale võib alati loota. Kui ma tagurdades teinekord posti müksan, siis ta ei solvu, vaid saab minust aru.
Tegelik põhjus, miks ma just selle auto ostsin, oli see, et saaksin talvel läbi tuisu ja jäitega turvaliselt Tartu ja Tallinna vahet sõita. Ma saan teda usaldada.
Volvo Amazon
Minu viis Amazoniga kokku mu teine auto, hall Peugeot 307 SW (meessoost, hellitusnimega Adolf), millel oli vaja talverattad suviste vastu vahetada. Tegin autoärimehest sõbra hoovis aega parajaks ja jalutasin maja nurga taha. Seal seisis hunnitu iludus, Põhjamaade disainiajaloo kaanetüdruk Volvo Amazon, minuga täpselt sama aastakäik. Pisut kulunud, aga maailma ilusaima värvi ja vormiga, ehteks elegantsed nikeldatud detailid. Ühe sõnaga, armastus esimesest silmapilgust.
Jalutasin vapustatult tagasi ja ütlesin «Oooo! Oooh, milline ilus auto seal seisab!» Tungrauaga askeldav omanik ei tõstnud pilkugi, viskas vaid nalja: «Osta ära!» Ma ei suutnud oma õnne uskuda – kes siis nii ilusat autot müüb! Ütlesin ruttu: «Jaaaa!!!» Omanik muigas seepeale: «Sul pole raha!»
Mina vastu: «On!»
Ausalt öeldes polnud mul aimugi, kui palju raha nii ilusa auto ostmiseks olema peab. Kuuldud hind tundus tookord täitsa odav. Tänaseks olen temasse juba rohkesti investeerinud ja kulub veelgi. Päris uunikum see tüdruk pole, kaasliiklejate õnneks on piduritel võimendus, rooli keeramine aga annab korraliku jõusaalitreeningu. Mulle temaga sõita meeldib. Pikemad sõidud on kulukad ja bensiini läheb rohkesti, boonuseks jälle hulgaliselt imetlejaid bensiinijaamades.
Saab 9-3
Mina armastan oma autot! Teadsin juba ammu, et tahan just seda mudelit.
Saab on nagu lennuk. Ta ei ole üledisainitud, küll aga praktiline, võimsa mootoriga, turvaline ja väga ilus! Ma ostsin ta neli aastat tagasi, Šveitsist toodud kasutatud autona, ja seega tegelikku läbisõitu ja ajalugu ei teagi. Saabi ainsaks miinuseks on tema mõnetine pirtsakus. Mitte ühegi teise auto puhul pole puksiir pidanud mind kuskilt suurelt ristmikult tipptunnil ära tarima, aga Saabiga on seda juhtunud lausa kolm korda. Nii et käru meeldib tal ikka keerata!
Viimane kord, kui Saabiga teele jäin, oli mu sünnipäev: suundusin maale ja just siis jooksis mootor kokku. Nii kokku, et seda ei olnud enam võimalik päästa! Oli vaid kaks varianti, romulasse või uus mootor. Kuna olen oma Saabi kiindunud, otsustasin ikkagi päästa, mis päästa annab, ja tellisin Inglismaalt täitsa uue Saabi mootori. See lõbu läks maksma sama palju kui auto, nii et päris tore sünnipäevakink!
Kogu lugu oli ühtaegu nukker ja naljakas … Inglismaalt sooviti mulle palju õnne, sest ma olevat esimene naine, kes neilt Saabi mootori tellib! Sellest ajast saati olen oma autot ikka putitanud ja ta eest hoolt kandnud. Vanale autole peabki rohkem tähelepanu pöörama. Aga sõidukvaliteedis Saab alla ei anna! Viimse lihvina vahetasin oma autol kulunud firmamärgid kapotil ja tagauksel. Enne talve lasin püsivaha peale panna, nüüd parandasin roosteaugud.
Volvo
Parim valik Põhjamaal – selle auto soojendussüsteem sobib meie külma kliimasse. Volvo on vastupidav ja kindel. Tal on mugavad istmed, mis on ülioluline pikki vahemaid läbides. Sõidan ligi 3000 km kuus ning mugavus ja turvalisus on tähtsaimad omadused.
Aga oma pere esimese auto – punase Žiguli 01 – ostsime 1980ndate keskpaigas. Esimene auto, mille päris endale ostsin, oli vana väike Toyota Corolla, seejärel tuli Ford Escort, Toyota Avensis ja Volvo S40. Kõik need said ostetud kasutatud peast. Ja alati panin autodele nimed: Toyota oli Jacky, Ford Alma, Avensis Richard ja Volvo Amadeus.
Tööautod on olnud Audi, Mercedes-Benz ja nüüd Volvo. Seega on praegune kokkuvõttes seitsmes auto, millega ise sõidan.
Autod on mu suured sõbrad. Nad annavad mulle vabaduse ja võimaluse alati sõita just sinna, kuhu vaja või tahtmist on.
Volvo XC60
Auto juhtimine on mulle alati tohutult meeldinud. See tekitab mingi vabastava tunde, kui saad istuda rooli ja lihtsalt sõita, kuhu tahad ja kuhu vaja. Sa ei sõltu kellestki, oled oma väikses ratastel liikuvas toas ja kuulad muusikat. Kui närv väga mustaks läheb, istun autosse, panen muusika kõvasti mängima ja sõidan sihitult nii kaugele, kui parasjagu tahan.
Paar nädalat tagasi sai Volvo XC60 oivalisest linnamaasturist minu ametiauto. Olen nüüd vist oma elu autoarmastuse leidnud. Võib kõlada naljakalt, aga selle sujuva, hääletult mööda linna libiseva targa ja elegantse masinaga on tunne, nagu liiguksid ringi väikse kosmoselaevaga, mis maad väga ei puudutagi. Volvo tunneb ise liiklusmärke ja teavitab sind nendest, ta hoiatab õrnalt, kui kaldud üle teemärgistuse, annab võimaluse salong osalise alarmiga sulgeda, kui soovid autosse jätta koerakese või lapsed, ühildub ise sinu telefoniga, mängides sealt su lemmiklugusid ja võttes vastu telefonikõnesid, juhiiste võtab vormi täpselt sinu kehakuju järgi ja roolisoojenduse saab sisse lülitada juba koduaknast. Laiemalt peegeldab see kõik ühte mõtteviisi – selle toote valmistaja on päriselt ka soovinud pakkuda kõige paremat ja mõelnud hoolikamalt läbi asja, mis kliendi elu paremaks muudaks.
Püüan ka oma tegemisi korraldades samu põhimõtteid järgida.
Volkswageni Põrnikas
Mina olen oma autoga ikka väga heades sõbrannasuhetes! Just nimelt sõbrannasuhetes, sest minu auto on kindlasti naissoost! Me usaldame teineteist, toetame teineteist, toome esile teineteise paremaid külgi, mäletame teineteisest kõige paremat!
Mina hoolitsen tema hea välimuse ja tervise eest, lüües läikima ja ehtides, varustades piisava õli ja bensiiniga ning käies regulaarselt arsti juures kontrollis ja vajadusel raviprotseduuridel. Tema käivitub vastutasuks ka kõige külmema ilmaga, veereb kergelt ja hoogsalt ning võtab kauneid poose ja kaari, just nii nagu mulle meeldib! Tema ilu ja silmatorkav sära lummab kõiki, paneb möödujad pead keerama ja järele lehvitama.
Aga ta on ka natuke pretensioonikas, nagu kaunis naine mõnikord endale lubada võib. Ja siis ootab ta härrasmeeste tähelepanu ja komplimente. Vahel piisab ainult sellest, et sümpaatne härra kapotile koputab või hellalt rooli puudutab.
Minu auto on läbinud ausalt kiireimaid ringe Sauga ringrajal, Käina kardirajal, talvisel Tallinna hipodroomil, piikidega rehvidega Anne kanali jääl ja ka Pirita velodroomil – kunagi aastate eest, enne velodroomi kapitaalremonti. Võitnud vahel ka mõne väiksemat sorti auhinna. Takkapihta on ta alistanud suvel metsa väljaveost jäänud põhjatute rööbastega tee, kuhu kergemeelne GPS meid Karksi-Nuia laantes suunas.
Oma autodest rääkisid: Riigikogu aseesimees Laine Randjärv, raamatukujundaja Mari Kaljuste, EKA disainiteaduskonna dekaan Lylian Meister, telediktor Sirje Eesmaa, kokk Anni Arro, laulja Hanna-Liina Võsa, Tallinn Music Weeki peakorraldaja Helen Sildna.