Pille Minev: «Sukkpüksid jalast, kui lähed kätlema!»

Pille Minev Foto: Arno Saar/Õhtuleht

Eelmisel aastal kutsuti mu tütar presidendi vastuvõtule. Olgu, liialdan. Tegelikult sai kutse tema isa, kes otsustas kaaslaseks võtta tütre. Ühest küljest ju äge, kui su tütar nii uhkele üritusele saab, kuid lisaks liialdamisele on mul oskus käivitada igal teisel võimalusel paanikanupp.

Olen kehv poeskäija ja garderoobi väga sageli ei vaheta. Ega ma seda ise tähele panekski, aga vahel ikka mõni sõbranna imestab, et uus talv käes ja minul jalas jälle need ammunähtud värvilised talvesaapad. No mis tähendab jälle, ostsin need saapad Uus-Meremaalt ... Noh jah, käisin seal tõesti kuus aastat tagasi. Seetõttu saan ka lubada endale asjade ostmist ilma hinda vaatamata ja kannangi neid seni, kuni ribad taga.

Tundub, et olen tütrele pärandanud sama omaduse, vabatahtlikult ta mööda kauplusi tuuseldama ei lähe. Ega peagi, teatasin tütrele, sest ilusaid kleite ripub ema kapis õige mitu. Protesti ei tulnud ja sain vaid rõõmustada, et olen kunagise Bingo-Pillena saanud Bastionist mitmeid klassikaliselt kauneid kleite. Muidugi olen ka ise nende kõigiga avalikel üritustel käinud.

Oletasin, et kuni ei teata, et mu tütar on minu tütar, jääb meelelahutusväljaannetel tuvastamata kleidi korduvkasutus ja pääsen kommentaaridest, ükskõik kas siis kiitvas või kiunuvas võtmes. Minul ehk polekski sellest sooja ega külma, aga tont seda teab, noorele tütarlapsele oleks ema vana kleidiga ajakirjanduse huviorbiiti sattumine siiski ehk väikese riivaka andnud. Tütre ainsaks ülesandeks jäi osta ilusad kingad.

Olime mõlemad enne tähtsat päeva sõidus ja ajastasime oma lennugraafikud nii, et kohtume vabariigi sünnipäeva varasel lõunatunnil kodus. Tema saabus kingadega Šotimaalt ja mina ülevaatliku pilguga naaberriigist Lätist.

Kõik oli kena hetkeni, mil vahetult enne kodust väljumist sadas minu juurde sisse tark ja kõiketeadev sõbranna. Tütar oli ostnud endale kõrge kontsaga kingad, millel lahtine nina. Kingad igati väga ilusad, kuid alles siis sain ma teada etiketireegli, et selliste kingadega pole viisakas sukki kanda. Õnneks või kahjuks ei tunne ma ka isiklikult etiketiõppejõudu Maaja Kallastet, et talle helistada ja küsida, kas tõesti pean oma lapse nüüd paljasääri lumme saatma. Täpseid sentimeetreid kleidi pikkuse või kingamudeli kohta poleks ma sel hetkel nagunii enam teada tahtnud.

Kuna tekkis suurepärane võimalus ülemõtlemiseks, tõstatasin küsimuse, kas kinganinast välja piiluv varvas ei peaks mitte kõikide reeglite kohaselt olema huulepulgaga ühte värvi. Pean ennast emana üsna õnnestunuks, kuid naisena iluprotseduurides olen paras laiskvorst. Suvisel ajal usaldan oma varbad pediküüri hoolde ja sõrmede eest hoolitsemiseks piisab väikestest kääridest ja vahel harva küüneviilist. Seega oli küsimuse tõstatamine asjatu, sest ainus leitud küünelakk oli tütrel teismelisena ostetud musta värvi ja ammu kuivanud.

Võtsin eelduseks, et tundmatu neiu varvastesse ei viitsi keegi süüvida ja pigem on tõenäoline, et ta sellise prohmakaga vahele ei jää. Nii läkski.

Õhtu jõudis kätte ja istusin siis minagi esimest korda televiisori ees, et kogu sellest kätlemisest osa saada. Sihtisin muidugi pilguga ka iga naise kinganinasid.

Selline kokkupuude tähtsa üritusega muudab tolerantsemaks ja ega kippunudki kellegi riiete kallal õiendama. Teleri ees istuvatele isehakanud moepolitseinikele soovin aga õelat meelt ja teravat keelt!